neljapäev, 19. aprill 2007
teisipäev, 3. aprill 2007
Tioreem
Väide
Väitlus = Vaidlus, muis omakorda võrdub mõttetu mula ajamisega ilma mingi soovita kuhugi jõuda…
Tõestus
Kui tekkima miskid eriarvamused ja seda hakatakse, nii öelda väitlemisega (vaidlemisega) ära tõestama, voi nagu lahendust otsima, ei jõuta tavaliselt ühisele järeldusele, voi kui jõutakse, on selle iseloomuks “Targem annab järele!”, voi pigem “Kopp on ees!”.
Mismoodi toimub vaidlus? Üks vaidleja seletab teisele poolele oma seisukoha ära (kui ta muidugi jõuab lõpuni seletada je teine ennemalt ei hakka vahele pröökama…).
Mida jälgib teisel arvamusel olija esimese seletusest? Ta otsib nõrku kohti ja vastavalt enda vastasarvamusele sobivaid käblakaid, mida saaks siis oma jama tõestuseks kasutada. Ja nii ta siis lajatabki vastu ja osad vahetuvad, a skeem jääb samaks jne.
Mis on peamine eeldus, et miski jama analüüsimisest ka tulemus tuleks? Objektiivsus!
Vaidlejad ei tahagi, voi pigem ei saagi kuhugi välja jõuada, sest neile on tähtsaim MINA arvamus ja selle lähenemisega väänatakse objektiivsus olematuks.
Kuidas saaks objektiivsuse vaidlusesse sobitada? Väga lihtsalt (siiski, lihtsus on aind teoreetiline…). Vaidlejad peaksid teise poole seletusest püüdma nii aru saada, nagu teine pool seda mõistab ja mõtleb ja sealt edasi minema ja ka vastaspool peaks samamoodi käituma…
Lahendus
Kui kaks osapoolt tahavad oma erimeelsustest sotti saada ja otsida lahendust voi tõde jne., peaks kumbki pool jälgima reeglit: MITTE EI TULE KUULDA MIS TEINE ÜTLEB, VAID MÕISTA, MIS TA SELLEGA MÕTLEB!, voi siis minavormis: MITTE EI TULE KUULDA MIS MA ÜTLEN, VAID MÕISTA, MIS MA SELLEGA MÕTLEN!
Oeh!
Ei maksa arvata, et mina seda reeglit valdan, see on siiski nii raske, see MINA hetkeks kõrvale heitmine…
Väitlus = Vaidlus, muis omakorda võrdub mõttetu mula ajamisega ilma mingi soovita kuhugi jõuda…
Tõestus
Kui tekkima miskid eriarvamused ja seda hakatakse, nii öelda väitlemisega (vaidlemisega) ära tõestama, voi nagu lahendust otsima, ei jõuta tavaliselt ühisele järeldusele, voi kui jõutakse, on selle iseloomuks “Targem annab järele!”, voi pigem “Kopp on ees!”.
Mismoodi toimub vaidlus? Üks vaidleja seletab teisele poolele oma seisukoha ära (kui ta muidugi jõuab lõpuni seletada je teine ennemalt ei hakka vahele pröökama…).
Mida jälgib teisel arvamusel olija esimese seletusest? Ta otsib nõrku kohti ja vastavalt enda vastasarvamusele sobivaid käblakaid, mida saaks siis oma jama tõestuseks kasutada. Ja nii ta siis lajatabki vastu ja osad vahetuvad, a skeem jääb samaks jne.
Mis on peamine eeldus, et miski jama analüüsimisest ka tulemus tuleks? Objektiivsus!
Vaidlejad ei tahagi, voi pigem ei saagi kuhugi välja jõuada, sest neile on tähtsaim MINA arvamus ja selle lähenemisega väänatakse objektiivsus olematuks.
Kuidas saaks objektiivsuse vaidlusesse sobitada? Väga lihtsalt (siiski, lihtsus on aind teoreetiline…). Vaidlejad peaksid teise poole seletusest püüdma nii aru saada, nagu teine pool seda mõistab ja mõtleb ja sealt edasi minema ja ka vastaspool peaks samamoodi käituma…
Lahendus
Kui kaks osapoolt tahavad oma erimeelsustest sotti saada ja otsida lahendust voi tõde jne., peaks kumbki pool jälgima reeglit: MITTE EI TULE KUULDA MIS TEINE ÜTLEB, VAID MÕISTA, MIS TA SELLEGA MÕTLEB!, voi siis minavormis: MITTE EI TULE KUULDA MIS MA ÜTLEN, VAID MÕISTA, MIS MA SELLEGA MÕTLEN!
Oeh!
Ei maksa arvata, et mina seda reeglit valdan, see on siiski nii raske, see MINA hetkeks kõrvale heitmine…
Tellimine:
Postitused (Atom)