Võiks veel muidugi muliseda teemal, kuis liivapuistur teatri hävitab ja määrib...
Milline rõem see on, kui kõik on äkitse valge ümberringi ja veelgi tõstab tuju ja asjasse sisse minekut, kui keski sinu nina alla lume peale kõhuli viskab, mitte ei saa osavõtlikult muigamata jätta ja kui sätid enese sest olukorrast tänuliku ja rahuloleva publikuna lahkuma, saab sinust enesest äkitse staar, kes jalad taeva poole ovatsioone nõuab... See on nii lahe!!!