Karvapallid tuules...

Läksin vaatama, et noh uus bondifilmi, et noh odavam ettekanne, et noh vahhin ära. Kurat! Seekord küll üllatusin, ongi teine film (oli nagu kuulda olnu, et palju traditsioonilist uputatu...) ja kuradi hia film oli! A tühja sest, tegelikult tahtsin hoopis muust rääkida, nimelt ja just nii.- Ajas närvi, voi pigem ma ei saa aru miks ühed kuradi haiged lapsevanemad olid tulnud seda filmi vaatama koos oma lastega, kellest üks oli miski 6-7 aastat vana ja teine 3-4 aastat vana, vat sellisest asjas ma aru ei saa...

Vihmane ilm, pime ja miski kotiga vanamees longib teisel pool teed..., vaatan , et kodutu teel varjupaiga poole ja mõtted kisuvad tema elu peale vastavas nukras võtmes jne. Veidi hiljem vean uuesti pilgu kodutu peale ja vaata, olen eksinud hoopis, pole ta mingi kodutu, vaid miski nooruk kes trennist tulnu spordikott seljas, nojah eks pimedas eksisin... Huvitav on hoopis see, et nüüd kuis olen asetanu uue identiteedi ( kas on õige sõna ja õiges kohhas?, a noh poogen...), vaatan noorukit hoopis teise pilguga, voi pigem tema olemist. Ta on rahulolev tundub isegi õnneliku moodi, mitte nagu varem kui lonkis ja igast liigutusest kumas väsimust ja tüdimust... Kes tegelt tema tuju ja olemist teab, a karta on ja ehk õpetlik, kuis minu telepildi värvid muutusid ja kiiva ilmselt...