Ise krutime värvid valeks...

Vihmane ilm, pime ja miski kotiga vanamees longib teisel pool teed..., vaatan , et kodutu teel varjupaiga poole ja mõtted kisuvad tema elu peale vastavas nukras võtmes jne.
Veidi hiljem vean uuesti pilgu kodutu peale ja vaata, olen eksinud hoopis, pole ta mingi kodutu, vaid miski nooruk kes trennist tulnu spordikott seljas, nojah eks pimedas eksisin...
Huvitav on hoopis see, et nüüd kuis olen asetanu uue identiteedi ( kas on õige sõna ja õiges kohhas?, a noh poogen...), vaatan noorukit hoopis teise pilguga, voi pigem tema olemist. Ta on rahulolev tundub isegi õnneliku moodi, mitte nagu varem kui lonkis ja igast liigutusest kumas väsimust ja tüdimust...
Kes tegelt tema tuju ja olemist teab, a karta on ja ehk õpetlik, kuis minu telepildi värvid muutusid ja kiiva ilmselt...