Lihtne linnumaja projekt...

Ehk olen nüüd sattunud tsehhi multifilmilikku maailma, kus minu rolliks „Mustvalgekoer” ja ...

Ühesõnaga tegin miski kolm kuud tagasi linnumaja, kohe sellise kindla teadmisega, et see on nii ehitatud, et filtreerib välja sellised suured ja aplad elukad. Ajendiks oli kodus olev kass, mõtlesin , et tal tore aknast vaadata ja mõnusalt närvi minna, parem ikka kui tapeeti silmitseda...

Ühesõnaga tegin siis maja valmis, installisin rõdu posti külge ja suht rahulolevalt lõin enese järel rõduukse kinni ja kui oled millegagi hakkama saanud pead ikka paar tunnustavat pilku üle õla viskama. Rahulolu sai kerge vopsu, kui nägin, et olin maja täpselt rõdupiirde kõrvale kruttinud, sellisele mõnusale kõrgusele, et kõikugu mittesoovitud tõugu linnud võivad kasvõi piirdele kõhuli visata ja siis ilma mingi pingutuseta mitte neile mõeldud linnunänni kugistada!

Leppisin siis selle möödapanekuga sellise paari minutilise ropendamise ja enese noomimisega ja leppisin kokku, et noh eks näis, et kui asi läheb käest tõstan kõrgemale...

Poolteist kuud kõik toimis. Tekkisid linnud, enamjaolt põldvarblased, hiljem liitusid rasvatihane ja sinitihane ja kevadel jõudis ka linnavarblane kohale. Aga jah siis ükskord imestasin, et küll ikka on hoogsalt sööma hakanud, et ühe päevaga lahendasid selle kaubanduses pakutu rasvapalli. Kui järgmine päev sama lugu kordus, siis peab ütlema, et minu tähelepanuväärne mõistus tõestas oma kohalolu ja teatasin endale ja kogu ümbritsevale maailmale, et nüüd on käes, et ilmselt vares või kajakas.

No pole hullu, ajan selle väikese asja korda! Linnumaja küll üles poole tõstma ei hakanud , aga sinna rõdupiirde poolsesse sreva tekitasin linnumajal sellise varbaia. Tore oli vaadata, kuidas need tihased sealt nüüd umbes sentimeetrisest avast sisse pressisid, selle asemel, et teistest avatud külgedest otse rasvapallile otsa põrutada.

Ei maksa vist väga põnevuspausi teha, et teatada ja ette mängida järjekordne alatu „Rasvapalli rööv”. Seekord oli lausa tunnistaja. Kadi nimelt läks suure kolistamise peale vaatama, et mis lahti ja tabas varese rõdupõrandalt lahti kangutatud rasvapalliga žonglöörimast. Mis seal ikka, tõstsin linnumaja kõrgemale. Tegin ära, panin paika, raiusin kivisse ja lõplik lahendus on see! Eeskujuks mul moodsad AI-d, kes sulle nõnda teatavad , kui on just miski koodi totaalselt pea peale pööranud ja sinu aplausi nõuavad.

Ja kui siis mõned päevad hiljem Kadilt messengeris „Vares tegi ära!” sõnumi fikseerisin, hakkas lõbus üllatus natuke tujutuks ja närviliseks kiskuma.

Oli küll arusaamatu, et kuidas, aga no ma ei jäta, kui varemalt rippus rasvapall majakese keskel, siis nüüd viisin ta taha seina, sealt pole tal lootustki kätte saada.

Peab ütlema , kui järgmine päev nägin, et Kadi helistab, olin juba telefoni avades ärev, selline hambad ristis ärev ja koju jõudes täis otsustavust see pull lõplikult ära lahendada.

Kui maja tegin, siis mõtlesin ikka natuke sellele, et too päris silma ei riivaks. Aga selleks hetkeks polnud enam ühtegi argumenti , mis mind peataks, kas mina või vares! Kruvisin mingid hirmsad plastiku nurgad üles äärde ja lisaks panin sinna ka samast materjalist miskid kärakad katusele, sest ilmselgelt pole mingit muud võimalust, kui see hall jurakas pidi majakese katuselt oma pahateod korda saatama ja nüüd on korras ja purgis...

Kas aitas,ei aidanud...

Mismoodi peaks käituma, kui näed kuidas vares rõdu piirdel maandub,? Äkki suure kisa ja sajatusega rõdule tormama... Amatöörid! Tuleb osavalt varjuda, et jumala eest, varest ei segaks ega ärritaks ja lasta tal toimetada, sest ainult nii näed tema osavaid nippe ja oled valmis neile vastu astuma...

Lõksu ta langes ja nägin, et vastupidiselt igast loogikale, klammerdus ta majakese alumisele platvormile, räsas tiibadega koolibrit teha ja pall oli tema.

Selleks hetkeks olin juba jalaluu murdnud ja suht liikumisvõimetu (see küll mitte varesest tingitult), mul oli tükk tegu, et peldikusse minna, aga nii see asi ei jää...

Kadi, kes oli niigi juba ulmerakkes selle toriseva sandiga, ei pääsenud enne kui oli teab kust tööriistad mu ette kuhjanud ja sain tegeleda oma majaga. Nüüd installisin alla äärde ka hirmsad libedad plastiku ääred, et ta ei saa enam küüntega haakida ja kukub alla ilma pallita... Ilmselt kukkuski, aga palliga.

Järgmine päev, et asi tehtud saaks, määrisin paksult rasvaga plastiku veel üle, ei aidanud.

Peale järjekordset osavat karkudel luuramist ja analüüsi sai selgeks, et kui ta ka seal ääre peal koolibriitab, siis on lihtne lahendus postid tema nina all. Tegin ära, alt plastikud minema ja postid keskele.

... õnneks tuli kevad ja lindudele pole vaja enam süüa panna, viimased pallid hakkisisn ära ja panin majakesse väiksesse vanni, et ega vares ei viitsi seda pudi ometi võtta. Suuremad tükid napsas ära, pean hoolsamalt hakkima...

Nii on, kui nüüd söögilaua taga istun ja tundub , et unelevalt õue vaatan, siis tegelikult silmitsen linnumaja ja haun uusi hirmsaid juurdeehitisi...