Karvapallid tuules...

Nii see on, kui varemalt oleme Miiduranna sadamas näinu nii jänest, kui rebast, siis täna marssis iseteadliku näoga okasmehike me firma kassi söögilaua poole... Loeme veel siilist...

(sügavalt kama ja puudub vastutus kirjapildilisuses õigekirjas...) /Alustuseks meelitav ja paljulubav pilk publikusse ja siis vaiksel ja salapärasel häälel.../ Meie anekdoodi kangelasteks on Winnetou ja Tsapai (eirkultuuriline lahingpaar), kes juhuste voi pigem staabis koostatud pikkade arvutuste ja tuliste vaidluste tulemusena rahmivad kurat teab mis metsas roomata... /Uhkelt!, kõvvemad tegijad võivad ka röögatada.../ Winnetou ja Tsapai on luurel! /Haara natist kinni putku pistval tatikal ja vahest üks libesõrmeline pai.../ Ilm on karvane ja räpane, ja Winnetou ja Tsapai tunnevad end justkui amatöörpuugid koera persel jalutades... Winnetou kui koolitatud naljavigur tulistab näpu suunas- millega Tsapai parasjagu oma nina mõõdab, paar mahlakat hamburgerkildu, puhkedes selle piale ise õnnelikult kõõksuma ja suures irvituserutuses koperdab oma surmarelvalikus depressioonis igavleva vibu otsa ja lajatab kõhuli. Kui Tsapai ei oleks olnud parasjagu ametis oma tati ja ketsupi maitseerinevuste...

Kui teist päeva veedad aega peldikus oksendamise vahepaladega, õpib sest nii mõndagi,- tuleks ikka toit ilusasti läbi närida ennem kui neelatad...