Nii see on, kui varemalt oleme Miiduranna sadamas näinu nii jänest, kui rebast, siis täna marssis iseteadliku näoga okasmehike me firma kassi söögilaua poole...
Tartu maraton on hea enese vaos hoidmise koolitus,- kui suusk libiseb edasi asemel tagasi, kui "numbrid lõpuni" mõnitavalt vastu irvitavad ja kui iga hetk pajatab sulle ikka üht ja sama fakti- Milline kuradi äpu sa ikka oled! Siis tahaks kõike seda endast välja lasta, vormida noid perseid ja muid analoogväljendeid väga mõjusalt ja kõvasti enese peal... Aga ei, surud hambad risti ja naeratad õndsalt, sest sa pole üksi...
Agent M-i laulja hääl ajab pööraseks, see kuis sõnalõpud tulevad kirglikust ja soojast ööst,- justkui ühisest voodist … Viru bussiterminali teadustaja vokaal (ei tea kui suur osa tehnika moonutusel…) tuleb kallale ja üritab tervet ihu justkui korraga epilleerida, ilma igasuguse kahjutundeta vaid tuntava ja sihikindla õelusega… Kui hääle järgi oleks vaja endale kaaslast, siis Merili Varik- Jah!, kui tahad ette kujutada õuduste ämma mine Viru bussiterminali ja…
Ühesõnaga istun mina naisega bussis, selajkott süles, kotis kõiksugu toidukraam... ...vahepeal on miskid tibid peale tulnud ja on ka kätte jõudnud bussipeatus kus peame väljuma. Mina kribin-krabin püsti ja seisan avala naeratusega tibide lähedal, nende näoilmed tabab kõik muu peale vaimustuse... Kui nüüd asi kuidagi lahti kangutada, siis oli salakaval jogurtipakk kotis niheledes enesele tühjendava rebendi tekitanu ja kogu sisu kotti laiali saatnu, kotti mis omakorda oli mu süles ja muutis minu välimust nii palju, et seisin seal tibide ees lühikesed püksid jalas, jalgevahel jõletum märg lärakas ja püksisäärest tilkus jogurtit ja naeratasin... Eks see sai kõik muidugi alles väljas avastatud ja irivitamist oli omajagu... :p
Kommentaarid