kevadised ärkajad...

Nii see on, kui varemalt oleme Miiduranna sadamas näinu nii jänest, kui rebast, siis täna marssis
iseteadliku näoga okasmehike
me firma kassi
söögilaua poole...

Loeme veel siilist...

anekdoodi ümerjutustus koos esituskavaga...

(sügavalt kama ja puudub vastutus kirjapildilisuses õigekirjas...)

/Alustuseks meelitav ja paljulubav pilk publikusse ja siis vaiksel ja salapärasel häälel.../

Meie anekdoodi kangelasteks on Winnetou ja Tsapai (eirkultuuriline lahingpaar), kes juhuste voi pigem staabis koostatud pikkade arvutuste ja tuliste vaidluste tulemusena rahmivad kurat teab mis metsas roomata...

/Uhkelt!, kõvvemad tegijad võivad ka röögatada.../

Winnetou ja Tsapai on luurel!

/Haara natist kinni putku pistval tatikal ja vahest üks libesõrmeline pai.../

Ilm on karvane ja räpane, ja Winnetou ja Tsapai tunnevad end justkui amatöörpuugid koera persel jalutades... Winnetou kui koolitatud naljavigur tulistab näpu suunas- millega Tsapai parasjagu oma nina mõõdab, paar mahlakat hamburgerkildu, puhkedes selle piale ise õnnelikult kõõksuma ja suures irvituserutuses koperdab oma surmarelvalikus depressioonis igavleva vibu otsa ja lajatab kõhuli. Kui Tsapai ei oleks olnud parasjagu ametis oma tati ja ketsupi maitseerinevuste süvamõtteanalüüsiga, oleks ta ilmselt märganud oma kuulsa kaaslase häbiväärselt labast kõhukat. Aga justkui Winnetou punanahk varjaks tema piinliku punastamise ja see kõik nõuaks palju selgemat täelepanu,- müristab Tsapai endal näpp püsti- koos värske ja katseid nõudva ja oma ringluse tüütusega igasuguse läike kaotanud kolliga Winnetoule otsa. Tatikoll sööstab äkkvabadusinertsiga põõsasse ja jääb leherisus kirjandusele märkamatuks...
Kui Winnetou ja Tsapai on lahingpaarile omased suhtlusrepliigid nagu- plääääd, perse ja mu taoline ää vahetanu, tuletavad nad rõemaslt meelde, et anekdoodi alguses nad justkui pidid roomama ja ei tea kes see kuradi töll oli kes nad kõmpima sundis. Ei hakka siin ära tooma nende surmaähvarduste ulatust anekdoodi autori suunas.
Selline hingeline erutus nõuab tähistamist ja Winnetou ja Tsapai teevad lõkke ülesse, käristavad miskid lehed ja vee kiivrisse ja tulele keema,- me võime nimetada selle tee keetmiseks...
Säilitades head tooni ja rõhutades rahvuslikku siirast suhtlemist, välistame igasuguse haleda viina võtmise ja sinna juurde kuuluvad ajaviitemõrvad...
Ja üldse on tunne, et just kui sündmustik tiba toppab...?

/Oeh!/

Ja ja ja lahingpaar- Winnetou ja Tsapai otsustavad mõtet ergutavate sigarettide kasuks, ja eks seda nõuab ka luures vajalik suitsukate,- milles nad muidugi kipuvad üksteist silmist laskma, a see pole muidugi oluline...

/Nüüd oleks paras hetk jutustajal samuti sigarett süüdata, et nagu teatraalsust lisada, ja võib ka läkastada, et sellega järgnevaid põrutavaid käike toonitada.../

Ilmselgelt suitsu hämasest pehmusest eufooriasse sattunu Winnetou, teeb äkitse ennastsalgavalt totaka avalduse...
Winnetou puhub suitsu Tsapai oletatava asukoha suunas, mille õnnestumisest pole midagi teada, aab mõttes rinna kummi ja..., ”Tead tsuks ja sina egiptuse vaarao, ja Bush..., et mis ma siin kekkan, tead mees”, Winnetou peab paljutähendusliku ja pingelise pausi, siis äsab jalaga tukkuma kippuvale Tsapaile makku ja... ”Winnetou läeb nüüd üksi luurele!!!”, läige Winnetou silmis annab peris rutuste järele, kui märkab, et Tsapai kurivaim noogutab väga siiras nõusolekus ja segab endale täiesti ebaõiglase loogikaga mestis krokki...
Meest sõnast , härga persest, pläääääääääd......
Winnetou sööstab paar põõsajagu eemale ja siis hops ühe puu taha, et aru pidada... Winnetou arutleb, seltsilisteks hirm ja paanika... Kui jätta Winnetou peast läbi sööstvate vangipiinamis piltide korduvad äkkkaadrid välja, siis leiame sealt välja pugemas ka üht loogilist ja aina rohkem esile kerkivat mõtet. Winnetoule hakkab suht kahtlane tunduma arusaam puu varjavast väljavaatest, kuna ta neetud kombel üldse kohhe ei tea kus pool vaenlane peaks olema. Kahtlused viivad Winnetou suht kiirenevale puu ümber reisile, kuni paanika talle jalaga tagumikku kütab, ja Winnetou sööstab....

Jäle pauk ja vaikus...

/Jutustajal oleks nüüd suht soovitav näiteks just tühjaks saanud õllepudel lähimasse aknasse virutada ja väike katastroofkisa teha...
Kuni toimub üldine mähkmevahetus, oleks paslik avada järgmine õllepudel, nii pinge pikendamiseks, voi nii.../

Jätame nüüd kõrvale universumi täiesti selge ja ebahuvitava algusmütaka ja toonime igaviku selgelt vaikuseks...
Siis võite ette kujutada Winnetou heleduse tagasi saanud küll veel suhteliselt ebaselgeid särinaid täis silmi. Kui nüüd keskenduda neile ekraanidele...,- puu, põõsas, puu, puu, põõsas, puu puu pöösas puud põõsad äääää, pea käib ringi, puud läevad mööda paremalt vasakult põõsad tungivad välja..., see ei saa hästi lõppeda, miski mees tankitõrjerusikaga (kaks meest selili), ekraanil- lahkuv rakett...

Kaks meest trimpavad lõkke ääres krokki...

Kaks meest istuvad lõkke ääres,- kummalgi ilmatu muhk otsa ees...
Kaks meest vestlevad ilmast ja ilmaelust...
Esime mees: ”Räige pask suvi!!!”
Teine mees: ”Õigust räägid, ja öösi on ka tunne justkui oleks kuu peeretama asunu...”
Esime mees: ”Kollase vaasi nimel, kus on lilled?!”
Teine mees: ”Midagi ei ole teha, sepik kisub uduseks... Mina olen Winnetou”.
Esime mees: ”Tsapai”

Jätame nüüd vahele need mööduvad kuud ja Winnetou ja Tsapai ravil käigud, leiame nood kanged sitikad jällegist sealt samast võsast lõkke ääres hetkelises kärakalises üksmeeles...
Winnetou kobiseb iga klõmaka vahele nostalgiliselt; ”vat ja, kui ma üksi luurel käisin...”...
On ilmselge, et Tsapai ei saa sellist jampsi kaua kannatada..., ja nii lällab peagi Tsapai üksi luurele...
Luuramise puhul on oluline, et luurajat ei märgataks ja luuraja oleks ise kibe märkama... Tsapai ei märka miskit...,- peale tavapärase metsa ringi sibamise, ja kiimakollidest põõsaste häbitud katsed teda erutada, tühja sest, kui aus olla ei märka Tsapai ka ennast, seega on ta osav...

Jäle raks ja vaikus...

/Karta on , et seekordne ehmatus ei ehmatanu enam korralikult, seepärast oleks jutustajal tähelepanu võitmiseks ja no niisama paras hetk kedakist publiku hulgas solvata.../

Hämmastav kainus laskus Tsapai peale ja igatsus oma uue sõbra Winnetou järele...
Lõkkeplatsile (millest on saanu vahepeal seoses mõningate metsatulekahjudega paras põld dzunglis...) marsib Tsapai,- kõrvaklapid peas ja MP3 mängias kepsutamas; ”...ei takista vallid, ei takista kraav, kui...” Et toonitada rahulikku ükskõiksust ohtude suhtes, püüab Tsapai näol ohtlikku ilmet hoida. Kärssand murumätas irvitab...

Winnetou ja Tsapai joovad teed, Winnetou ja Tsapai joovad teed ja põrnitsevad üksteist, Winnetou ja Tsapai joovad teed,- omavaheline pilgumadin kisub kaootiliseks läbuks, Winnetou ja Tsapai nägudel vahelduv irve- just kui passitaks kleite eriti hoolikas blond tibi...
Kuna olemine kisub kahtlaseks, teeb Winnetou ettepaneku just kui tehha miskit... Tsapai irve jäätub, silmamunad proovivad kiiret eemalduvat veeremist, a peavad tõdema, et ainsad lahkujad on külmad higipiisad...

Hirmul on suurim pärakas...

Winnetou kargab püsti. Tsapai minestab. Winnetou teatab, et läeb luurab veel veits. Minestuses igavlev Tsapai hüüab; ”Ahhoi!”

Winnetou jälle metsas...

Tsapai kummutab tassi krokki. Tsapai on täis otsustavust siit kaduda kus kurat, voi siis ennast maani täis kaanida. Esimese variandi välistab kerge orienteerumise vajadus, seega... Tsapai kummutab tassi krokki...

Winnetou on kahtlaselt kaua metsas...

Tsapai naeratab...

Winnetou kisab valgustajale, et too lisaks tulesi, Winnetou tirib lõkke äärde ilmatuma kännu...

Tsapai naeratab...

Oeäüüeeauuueeeeee- kisa, metsast väljub Winnetou. Winnetou teeb ringi ümber lõkke. Winnetou teeb ringi ümber Tsapai.
Milline mõju on põlguse ja üleoleku kisa täis pilkudel mis tabavad Tsapaid?

Tsapai naeratab...

Winnetou toksab Tsapaid. Tsapai naeratus elavneb kergelt ja Winnetoul on tunne, et on olemas isegi miski suund..., sellest piisab Winnetoule küll ja küll...
Winnetou ronib kännu otsa. Känd ropendab omas keeles ja jääb alatiseks kokku hirmuga otse ülesse vaadata...
Winnetou kõne algab tagasihoidliku tagumiku kratsimisega, ”Sõber tsuks, kallis äpust sabarakk”, Winnetou peast möödub krokki jäänukitega kruus..., ”mina kui elav legend ja eeskuju olen üle sest äbarikust anekdoodist ja ei lasku miskitesse alavääristavatesse intriigidesse. Jobu!, suu ees seisab...”, kõne kirglikkus ja üha ägenev poosi valik ja paaniline kännu koostöö, kukutavad Winnetou kännult naerukrampides mustikaid pilduvale mättasse...
Winnetou kui tubli mittepapppoiss, on just kui terminaator 1004 plaksti püsti, virutab kännu tulle, hüppab uuesti kännule...

Asi kisub käest ära...

Tsapai ja Winnetou seisavad vastakuti. Tsapai istub maha... Tsapai naeratab... Winnetou täksib oma surmarelv vibult pihta pandud noolega enda kõhhule Mart Poomist irvitades mööda sööstva pealuu tätoveeringu... Winnetou lõpetab anekdoodi,- ”Winnetou kui sündind luuraja ja oma patsaan...”, Selle kohha peal tuleb nüüd rõhhutada eriti tähtsat ja pinget kruvivat ootuspausi, jutustaja võiks näiteks end näppida sealt..., ”Winnetou ei astu kaks korda ühe ja sama reha peale...”, Tsapai naeratusest jookseb läbi kerge irvitusmadu, Tsapai naeratab...

/Nüüd oled staar... :P/

oksendamise õppetund...

Kui teist päeva veedad aega peldikus oksendamise vahepaladega, õpib sest nii mõndagi,- tuleks ikka toit ilusasti läbi närida ennem kui neelatad...