kaks pilti

Nägin ühes bussipeatuses üht suht noormapoolset meest, kes prügikasti ees tõmbas endale kindaid kätte ja jäi ootama millal buss lahkub jne..., võitles piinlikkusega ja oli üldse väga õnnetu jne...

Leidsin täna ühe minu jaoks ilmselt kõige kauem otsitud muusikapala. Miski üle kümne aasta tagasi kuulsin seda lugu raadiost ja see jäi mind kummitama ja täna siis avastasin selle. Selle loo pealkiri tõlgituna kõlab umbes nii: "Õnnelik mees kel pole midagi..."...

Mõlemas,- nii õnnetu prügikasti kõrval seisva mehe õnnetuses, kui ka filosoofilises Õnnelik mees ilma millegita, on on oma suur tõde ja õigus...