Eriti julge...

Vana ma olen? Ilge känd juba. Kas ma olen häbelik? Räigelt häbelik olen nagu olnu ikka, kuigi selline eputrilla, a kuradi häbelik voi pigem hädaline avalikult lällaja...
A vat siis täna rabasin end vabatahtlikult, suisa pealetükkivalt teiste ette luuletust deklameerima, isegi paar lauset udistasin tutvustuseks, käed värisesid jaa muu selline loomulik ebaloomulikkus...
Selle luuletuse tegin täna, kui dussi alt välja uhasin ja higipulgaga masseerisin kaenlaaugu puhmas, ( ja meeles kumasid naise hommikused moraallaused,- higi ja veelkord higi ja miski riietumine jne jne ) ja nii see tuli:

Tere!, räägin sulle täna oma kehast
Kuis seda kasutada ja mis saab teha
Siin ei tule kiidulaulu ja juttu värskendavast ehast
Vaid sokeerivast õhku müttavast lehast
Ei saa miskit teha
Ega peita oma keha
Ega sulgeda kõrge tootlikkusega higitehast
Võitlen mis jube
Ikka ja jälle dussi alt tulen
Higipulgaga poore sulen
Siiski piisab, kui sulle kiirema sammuga ligi tulen-
juba higi tuleb
Mu keha justkui liustik suvel
Mis teha... ?
Sa lihtsalt silmad sule
Surun su näkku oma habemest terassuled
Võpatad, ja tundub sul enam meelde ei tule...
Või hoopiski kustutan tule
Ja aan miskit mulli: "Et kus kurat see hais tuleb"...