Tuletan meelde hajameelsushoogi...
Sellisem lugu, et raadio 2-es hommikuti inimesed helistama ja rääkima oma hajameelsus naljalugusi. Kurat tiab miks ma sinna raadiosse ei helista, a lihtsalt ons selle piale endalegi turgatanu meelde nii mõnigi pala,- kuna ma nii räigelt hajameelne, ei ole nende meenutamine voi pigem meeles pidamine muidugi kerge…
Eks ma siis püüa meenutada:
Üks läbivaid teemasi on sial ikka too müts pias mööda korterit ringi müdistamine ja pereliikmete kõrist haaramine teemal; “Et kus olema mu müts!?”… See selleks, a ma olen tihtilugu nagu suutnu näppe ukse vahele jätta kui ise ust sulgen, -mis on ka suht nõrk etteaste sel skaalal, a vot ükskord suutsin peldikusse minnes oma enese pea ukse vahele jätta… Tehke järgi.
Muidugi on laupäeval- pühapäeval tööle voi kooli marsitu. Peris mitmeid kordi olen lihtsalt piki posti kõndinu, ükskord veel sellisema hooga, et kiskus pildi peaagu eest ja haarasin posti ümbert kinni ja tegin läbi miski alla langemise tsükli…
Lisaks siia veel ühe õpetliku, voi pigem vanasõnaliku (augu kaevamine…) lookese voi niii… Et vanaste hallil aal, kui ma veel maal me maamajakeses käisin, ja miski pärast miskid vargalõustad olid ikka tihtilugu seal miskeid oma giidiga ekskursioone läbi viinu. Arvata võib, et sest sündima mul miski kergelt negatiivne suhtumine noisse külastustesse. Ja eks ma siis ükskord, ei tea kas “HomeLone” eeskujutaval ettenäitaval eeskujul meisterdasin igatsugu lõksehitisi, enamus jäid siiski suurejoonelisteks mõtteprojektideks, a paar sain ikka valmis ka, ja ühest ma siis lähemalt, voi nii…
Kohe kui siseneda me maamajja olema esik, kust uksed edasi minema kööki, teisele korrusele, töötuppa, peldikusse ja välisuks, ühesõnaga sellisem usteesik, ja lisaks on seal põrandas sahvriluuk.
No vat! Eemaldasin sahvriluugi, nüüd jäi sinna tibake ruumi kergeks kukkumiseks ja, et maandumine ikka elamusterohke oleks sättisin sinna augu põhja miskid pudelipõhjad ja muidu paar lauakest püstiste naeltega, (sellisem klassikaline lähgenemine), ja kuna vois arvata, et külalistel miski kohalik valgusallikas kaasas ja nad ekitse mitte ei tahha sinna nii spordi mõttes sisse sumatada, siis naelutasin tillukeste naeltega pisukese vaiba üle luugi, nii katteks voi maskeeringuks. Ise jube rahhul oma saavutusega ja vaatsin, et veel aega üle, (bussi peale minekuks jne), et teen väikese peldiku ringi. Eks ole, ilmselt sattusin potil miskisse “Bundilikku” omamaailma koperdama ja… Ühe sõnaga, kui pott ja mina saime lahutatud, lõin kõigile tuntud rahuloleva peldiklõpu näoga toileti ukse lahti, marssisin esikusse ja otse oma värskesse lõksehitusse… Kurat teab, kus mul need reaktsioonid ja muud välja uhasid, a vähemalt jäid mul nood augupõhjalilled tallumata (aasin käed kiirendatud ja ilmselt mõtlemist mitte kasutades laiali (mis mu ilmselt päästiski halvimast) ja jäin rippuma ja siis vinnama ja muu sellisem aktion teema…)…
Eks ma siis püüa meenutada:
Üks läbivaid teemasi on sial ikka too müts pias mööda korterit ringi müdistamine ja pereliikmete kõrist haaramine teemal; “Et kus olema mu müts!?”… See selleks, a ma olen tihtilugu nagu suutnu näppe ukse vahele jätta kui ise ust sulgen, -mis on ka suht nõrk etteaste sel skaalal, a vot ükskord suutsin peldikusse minnes oma enese pea ukse vahele jätta… Tehke järgi.
Muidugi on laupäeval- pühapäeval tööle voi kooli marsitu. Peris mitmeid kordi olen lihtsalt piki posti kõndinu, ükskord veel sellisema hooga, et kiskus pildi peaagu eest ja haarasin posti ümbert kinni ja tegin läbi miski alla langemise tsükli…
Lisaks siia veel ühe õpetliku, voi pigem vanasõnaliku (augu kaevamine…) lookese voi niii… Et vanaste hallil aal, kui ma veel maal me maamajakeses käisin, ja miski pärast miskid vargalõustad olid ikka tihtilugu seal miskeid oma giidiga ekskursioone läbi viinu. Arvata võib, et sest sündima mul miski kergelt negatiivne suhtumine noisse külastustesse. Ja eks ma siis ükskord, ei tea kas “HomeLone” eeskujutaval ettenäitaval eeskujul meisterdasin igatsugu lõksehitisi, enamus jäid siiski suurejoonelisteks mõtteprojektideks, a paar sain ikka valmis ka, ja ühest ma siis lähemalt, voi nii…
Kohe kui siseneda me maamajja olema esik, kust uksed edasi minema kööki, teisele korrusele, töötuppa, peldikusse ja välisuks, ühesõnaga sellisem usteesik, ja lisaks on seal põrandas sahvriluuk.
No vat! Eemaldasin sahvriluugi, nüüd jäi sinna tibake ruumi kergeks kukkumiseks ja, et maandumine ikka elamusterohke oleks sättisin sinna augu põhja miskid pudelipõhjad ja muidu paar lauakest püstiste naeltega, (sellisem klassikaline lähgenemine), ja kuna vois arvata, et külalistel miski kohalik valgusallikas kaasas ja nad ekitse mitte ei tahha sinna nii spordi mõttes sisse sumatada, siis naelutasin tillukeste naeltega pisukese vaiba üle luugi, nii katteks voi maskeeringuks. Ise jube rahhul oma saavutusega ja vaatsin, et veel aega üle, (bussi peale minekuks jne), et teen väikese peldiku ringi. Eks ole, ilmselt sattusin potil miskisse “Bundilikku” omamaailma koperdama ja… Ühe sõnaga, kui pott ja mina saime lahutatud, lõin kõigile tuntud rahuloleva peldiklõpu näoga toileti ukse lahti, marssisin esikusse ja otse oma värskesse lõksehitusse… Kurat teab, kus mul need reaktsioonid ja muud välja uhasid, a vähemalt jäid mul nood augupõhjalilled tallumata (aasin käed kiirendatud ja ilmselt mõtlemist mitte kasutades laiali (mis mu ilmselt päästiski halvimast) ja jäin rippuma ja siis vinnama ja muu sellisem aktion teema…)…
Kommentaarid