Veel üks vana lugu...
Üks õpetlik lugu. Ja ütleme et moraal kui selline asetsema mõningases eneseületus punktis ja punkti koordinaadiks- mina ja avalik ruum. Ühesõnaga, liiguta seda punkti kui vaja sõltumata eeee... Kuna asi on kiskunu ähmaseks võiks veel miskit seletavat selgusetut häma ajada, kui poleks aind üht päkapikku kes mind juba mõnd aega ribidesse klohmib ja kisab enamjaolt roppusi ja sinna vahele ka mõningane selgem moraalirusikas pealkirjaga- ”Keegi ei jõua su looni, kui siin peksad tühja tooni!”... Oeh! Eks siis proovin.
...sõidan bussiga, sellisem Ikarus buss, seisan sial taga otsas, peas ilmselt miskid puberteetlikud kiimapallid ja tunnen kuis üks jalg hakkab ära surema (sipelgad, voi siis meditsiinilises tähendusõnas- vereliikluse räige uimamine, mis on ilmselt tingitud soovist mulle miskit käru keerata). Vere sellist ülbamist tuleks ikka tõsiselt võtta. A noh, mina kui täkku täis puberteetmees ei saa ju ometi sellist jama tõsiselt võtta, ja nii ma siis seal seisan ja jalas ka seisab ja suriseb...
Kes enam ei mäleta (mul om nüüd meeles...), siis nois Ikarus busstranspordimasinates oli taga otsas üks suur plats ja selle keskel miski toru et inimesed justkui õielehed saaksid sest torust kinni rabada ja julgemad siis üksteist vahti (mul on selle toruga seoses veel üks meelas lugu meeles, a see on eeee sellisem xxx tooniga ja jääb ära, vahest aind teki all...).
Niisiis mitmesõnaliselt vahutades,- hoian kinni sest torust ja pean sellisemat üleolevat olemist oma suriseva jalaga. Buss müriseb, jalg suriseb, buss müriseb, jalg... Nii laksabki ette minu peatus. Mul pole kuskile kiiret, ma ju ikka sportlik puberteetmees ja seega pole mul ka miskit põhjust ukse juurde liibata varem kui avanenud uksed on trepile ilusasti valguse lasknu. Tuletan meelde voi siis teen ajaloomärkuse, et noil Ikarus bussidel olid ikke peris kõrged trepid ja trepi poolitas käsipuu.
Üldiselt oleks pidanu mu väljumine nägema välja nii, et kui uksed avanenu, teen ühe sportliku sammu, ignoreerin penskaritele mõeldud trepikäsipuud ja tipin heledate lokkide tantsus trepist alla, löön kelmika pilgu bussi ukse juures ootava tibi dekolteesse, siis veel ühe vallutava silmast-silma mürsu tibi sinisailmadesse, too punastab hiameelest, aan pia kuklasse ja marsin teab kuhu...
Oeh!
Piab tunnistama, mu väljumine läks tiba teisiti.
Sadasõna siis, buss peatub, uksed avanevad, miskid mammid ubivad trepist alla, löön oma rahulolu naeratuse täistuuridele, lasen torust lahti, teen sammu trepi poole, viin keha raskuse oma vere passivsusega tegeleva jalale, too jalake lödiseb justkui keenu makaron kokku, mu rahuolunaeratusega näoilmest saab miski silmad punnis üllatusesinejalik supikauss, ajudesse saabub kiirraport- tegevusplaan ”haara käsipuust”, vehin abitult käega, a ei taba. Ei mäleta kas suutsin lendamise ajaks end nii palju koguda, et mõningane stiilne lennuasend vähemalt sisse viia, a vaevalt.
Kokkuvõtvalt ja nii üldse mitte lauset pikale venitades ütlen ära, et lendasin bussist välja justkui vettehüppaja omalt pukilt basseini. Kui nüüd takkajärgi plaani pidada, siis oleks mul olnu tark sinna hetkeks lebama jääda, et mõni kild visata ja kerge olukorra analüüs läbi käia voi nii... A kus sa sellega, kuplis hakkis ikka täiega ja puberteet kiirreageerija mees ajas ennast hooga püsti ja... A vot makaronjalg tegi sellest etteastest hoobilt järgmise naeruväärse kõhuka ja nii ma siis tõmblesin seal veel mitu korda, kuni lõpuks lõin käega ja asusin jalaga füüsilistesse läbirääkimistesse, mis tõi ka tulu ja sain sealt ometigi minema...
Oeh!
...sõidan bussiga, sellisem Ikarus buss, seisan sial taga otsas, peas ilmselt miskid puberteetlikud kiimapallid ja tunnen kuis üks jalg hakkab ära surema (sipelgad, voi siis meditsiinilises tähendusõnas- vereliikluse räige uimamine, mis on ilmselt tingitud soovist mulle miskit käru keerata). Vere sellist ülbamist tuleks ikka tõsiselt võtta. A noh, mina kui täkku täis puberteetmees ei saa ju ometi sellist jama tõsiselt võtta, ja nii ma siis seal seisan ja jalas ka seisab ja suriseb...
Kes enam ei mäleta (mul om nüüd meeles...), siis nois Ikarus busstranspordimasinates oli taga otsas üks suur plats ja selle keskel miski toru et inimesed justkui õielehed saaksid sest torust kinni rabada ja julgemad siis üksteist vahti (mul on selle toruga seoses veel üks meelas lugu meeles, a see on eeee sellisem xxx tooniga ja jääb ära, vahest aind teki all...).
Niisiis mitmesõnaliselt vahutades,- hoian kinni sest torust ja pean sellisemat üleolevat olemist oma suriseva jalaga. Buss müriseb, jalg suriseb, buss müriseb, jalg... Nii laksabki ette minu peatus. Mul pole kuskile kiiret, ma ju ikka sportlik puberteetmees ja seega pole mul ka miskit põhjust ukse juurde liibata varem kui avanenud uksed on trepile ilusasti valguse lasknu. Tuletan meelde voi siis teen ajaloomärkuse, et noil Ikarus bussidel olid ikke peris kõrged trepid ja trepi poolitas käsipuu.
Üldiselt oleks pidanu mu väljumine nägema välja nii, et kui uksed avanenu, teen ühe sportliku sammu, ignoreerin penskaritele mõeldud trepikäsipuud ja tipin heledate lokkide tantsus trepist alla, löön kelmika pilgu bussi ukse juures ootava tibi dekolteesse, siis veel ühe vallutava silmast-silma mürsu tibi sinisailmadesse, too punastab hiameelest, aan pia kuklasse ja marsin teab kuhu...
Oeh!
Piab tunnistama, mu väljumine läks tiba teisiti.
Sadasõna siis, buss peatub, uksed avanevad, miskid mammid ubivad trepist alla, löön oma rahulolu naeratuse täistuuridele, lasen torust lahti, teen sammu trepi poole, viin keha raskuse oma vere passivsusega tegeleva jalale, too jalake lödiseb justkui keenu makaron kokku, mu rahuolunaeratusega näoilmest saab miski silmad punnis üllatusesinejalik supikauss, ajudesse saabub kiirraport- tegevusplaan ”haara käsipuust”, vehin abitult käega, a ei taba. Ei mäleta kas suutsin lendamise ajaks end nii palju koguda, et mõningane stiilne lennuasend vähemalt sisse viia, a vaevalt.
Kokkuvõtvalt ja nii üldse mitte lauset pikale venitades ütlen ära, et lendasin bussist välja justkui vettehüppaja omalt pukilt basseini. Kui nüüd takkajärgi plaani pidada, siis oleks mul olnu tark sinna hetkeks lebama jääda, et mõni kild visata ja kerge olukorra analüüs läbi käia voi nii... A kus sa sellega, kuplis hakkis ikka täiega ja puberteet kiirreageerija mees ajas ennast hooga püsti ja... A vot makaronjalg tegi sellest etteastest hoobilt järgmise naeruväärse kõhuka ja nii ma siis tõmblesin seal veel mitu korda, kuni lõpuks lõin käega ja asusin jalaga füüsilistesse läbirääkimistesse, mis tõi ka tulu ja sain sealt ometigi minema...
Oeh!
Kommentaarid