Ebaloomulikkusest on saanu loomulikkus...

Jälle kinos ja natuke nagu ebaõnnestunult,- miski mõttetu inimeste augustamine ja muidu tatistamine ja muidugist kangelased ja tohmanid, sellisem karm vägivallane film ja isegi tavapärased tapmiskillud on kuidagi ära unustatud, mitte et ma neist puudust tunneks vaid iseloomustamaks nagu toda kinosaalilist õhkonda voi nii. Aitab küll, nüüd siis mida tahtsin nagu valgustada:
...ühesõnaga kangelaskülaelanikud kampas serifiga on hõivanu miski tangi (sõdurid on tulnuklimukate poolt filmist välja tõugatu ja üldse on ses linnakeses natuke nagu ebameeldivaks kujunenu olukord, sellisem kõik saavad surma stsenaarium, erinev on ainult iga uue surma rõvedusaste...) ja uhavad siis sellega ringi ja too serif lällab raadioga teemal „appi!”, suur komandör vastama „tuleme, kopter on linnakeskusesse peagi...” Serif tegutsema,- keerama aga tanki uuele marsruudile, miski taibukas tibi (igas korralikus ameerika action üllitises leiduv ilustarkseksikastibi... :p), pistab targutama, et pole loogiline,- „keskväljak kubiseb pahadest ilamonstrumitest, et see olema miski kahtlane lugulaul voi nii...” Selle peale miski klassikalise ameerika kodaniku tegelaskuju põrutab teema lukku: „Valitsus ei valeta kunagi!” väitega...
Kinosaalist käib läbi selle filmi jooksul ainumas naerukõmin...
Pakuks , et pooled saalis olijad olid ehk venelased, voi ma ei tea, on ajad muutunud voi olen vähe kinos käinu, voi hakkame ameerikale järgi jõudma, voi...