Pill pika ilu peale...
Nii tore on see enne aega kätte jõudnud kevad. Ilmselt on kõik linnukari juba kohal, ainult Pääsuke veel Poola kohal.
Ja juba on olnud kokkupuudet kollaste ja kirjute liblikatega ja maamesilased on oma ümina loodusesse lisanud...
Ja mis saab olla kõige selle kõrval toredamad, kui viljapuude soengusse sättimine. Peab mainima, see üks mu lemmiktöid. Ja nii ma siis kõõlusin jällegist ühes aias. Puud olid käest ära ja ulatusid kõrgelt üle suvila katuse, aga pole midagi ronime ja oleme ettevaatlik ja nõnda saavad kolm taevapuud ühele poole ja jäänud miski pisike nässakas, selline puhas rõõm päeva lõpuks.
Ja nii see ettevaatlikus paneb hetkeks putku koos enda alt kaduva redeliga ja sõrmede vahele jääb aind õunapuust irdunud elupäästev oksake.
Aga ma olen kiire ja osav, jõuan tüvele klammerduda ja kuna puu on selline pisike ja redel on mõnusalt eemale kukkunud, siis on minu päralt pehme murulapike.
Mis muud kui hüppan alla, et teha üks osav maandumist pehmendav kukkumisekukerpall...
Midagi läheb valesti ja näen hirmsat pilti oma hüppeliigese kandis, sellist pilti, et kui telekas midagi sellist näeks pööraks ruttu pea ära! Pea ära pööramine ei aita.
Püherdan maas ja helistan 110, ei midagi. Nüüd helistan Kadile, tal on nagu hiljem kuulen sel ajal just koosolek. Seega minu rahulikult hüsteeriline lälin saab kõigile kuuldavaks, sest häält tagasi ma ei hoia. Nagu olen nüüd kuulnud sai Kadi mehele igaveseks nüüd sobilik hüüdnimi: "kaskadöör"...
Järgmiseks siis112, asi toimib nagu valatult, GPS näitab mu koha ja kiirabi naksti kohal. Väga kihvt tiim oli, aitasid vasakult ja paremalt minu kola korjata, sinnamaani välja et kui olin juba kanderaamil ja muude asjade seas tuli ka mu suitsupakk välja, siis pakuti lahkesti et ma seal kanderaamil peal ühe rahuliku suitsu teeks, kes teab millal saab.
Ma olin juba võimalust kasutamas, aga miski neetud auto tuli ja tegelikult me blokeerisime tee ja kardan, et sest oleks miski "tiktoki" video tulnud...
Siin ma siis olen, 24 tundi hiljem, operatsioon selja taga.
Omas kogemuses ütlen (ikkagist kolmas) , et inimene ennem operatsiooni ja inimene peale operatsiooni on väga erinevad tüübid. Ennem operatsiooni käid endale närvidele, ei taha kellegagi rääkida, kõik on nii aeglased ümberringi, - kuigi eestlasi haigemajas kõvas vähemuses, ei ole värvi, ei ole õhku, aeg venib kui tatt.
Peale oppi teine asi. Palatisse toodud sarnase juhtumiga noormees,- miski ei peata mind temalt vaat et kogu elu välja sikutamast ja näe vaja lausa facebooki kirjutada...
Minu parem jalg on nüüd metalliga täiendatud ja valuvaigistid mis toodi, vedelevad kapi peal ja ootavad mu murdumist... 
Kommentaarid