pisvunn...

Täna uitasin ringi oma sisegaleriis, kus rippuma ainumalt üks pilt, üks portree,- Dorian Gray portree...
Ja ja, see sama neetud muutuv ilupilt, selle vahega, et väline pilt ei ole muutumatu, pigem küpseb ja täiustub aina, siin seal võib isegi kohata täiuslikkust...
Ja sisepilt on justkui Wilde-lt copy-paste... Julmalt kaalutlev ja enda kasuks näitlev mädaprits, algul pisukesed täpid, siis valgemütsed pisipunnid, ei jõua sa veel pikalt minuga koos rõemustada, kui esimesed mädatilgad sulle krae vahele tilgutan, siis sülgan kuni saand sinust mülgas, kuni hakkab sul nii paha, et oksendad, oksendad kuni hakkad sellesse lämbuma, sul on juba nii paha, et mõtled sul on midagi viga. Loomulikult on sul midagi viga, viga!, et jäid vahtima mu rida...
Olen hingeparlamendis lösutav manipulaatorpoliitik! Äsan enese reklaamplakatiga piki su lõusta sellise intensiivsusega, et sädemed, mis paanikas su pudruks tambitud pudrunupus hullumeelset tantsu rebivad, jätavad su loogika koomas publikuks ja üksmeelne hääletus kuulutab su idioodiks ja halbloomaks...
Vahi siis seda paisuvat palli,- mäda täis palli! Varem või hiljem saab sinust see neetud nõel, millest pais peatub... Siis hoia aind pöilat, et pall paneb pasajutt taga, kes teab, mis neetud kosmose poole ajama. Hoidku sind selle eest,- kui pall peaks hoopistükis lõhkema...