Karvapallid tuules...

Milline rõem see on, kui kõik on äkitse valge ümberringi ja veelgi tõstab tuju ja asjasse sisse minekut, kui keski sinu nina alla lume peale kõhuli viskab, mitte ei saa osavõtlikult muigamata jätta ja kui sätid enese sest olukorrast tänuliku ja rahuloleva publikuna lahkuma, saab sinust enesest äkitse staar, kes jalad taeva poole ovatsioone nõuab... See on nii lahe!!!

Kui mõelda maja peale mis ujub ja kaalub 220 tonni, tahaks näha kuis ujub ja kuis ehitusplatsilt minema veetakse? Esimese osas jääb ainult uskumine (milles polegi midagi nii väga üle mõistuse) ja teist osa oli võimalik ise näha...

...

Muusikutel paistma head ajad saabuma... Kui varemalt kohtasid mõnd kõrvaklappidega tüüpi tänaval, võisid aga näpu peas püsti ajada,- et näe melomaan... A nüüd, vaata vasemale, kiika paremale, kõik klappidega, aplaus!!! Kõhklusi pole, a kahtlused vaevavad mind, mida pagana pihta...? (näe baskin...) Kui ette kujutada "meie mehe" sigitisi,- pühin selle jõleduse peast ja nokin mitte arusaamist taotleva ilmega nina... A äkki kuulavad raadiot ja parteide tramburai prügikastide lõustkosmeetika üle on lihtsalt rongilt mahajäänute kisa, samas kui perroonile jäi kamp kõrvaklappidega tüüpe jõlkuma... Kes on kiirem taipama...

kaks äriideed: Türgi saun eestisse ja soome saun türki. Kujutame ette mula,- naha koorimine, tervislik ja ennekõike saab hiljem püsiva ja kiire päevituse. Noogutame blondi reisijuhi toreda vadina peale ja sukeldume palagani... Mis tunne on olla ülik ja kojanarr peseb su sääre sisekülgi ja irvitab oma irvitusansamblist just sellisema noodi, mis noa serval ilusasti trikke teeb ja võidupärjaga lahkub... Võid ajada rinna kummi ja lärmata, et ma pole invaliid ja ei eruta mind türgi meeste näperdused, a kindel on, et võid elamuslahtrisse linnukese sirgeldada...

Nii see on, kui varemalt oleme Miiduranna sadamas näinu nii jänest, kui rebast, siis täna marssis iseteadliku näoga okasmehike me firma kassi söögilaua poole... Loeme veel siilist...

(sügavalt kama ja puudub vastutus kirjapildilisuses õigekirjas...) /Alustuseks meelitav ja paljulubav pilk publikusse ja siis vaiksel ja salapärasel häälel.../ Meie anekdoodi kangelasteks on Winnetou ja Tsapai (eirkultuuriline lahingpaar), kes juhuste voi pigem staabis koostatud pikkade arvutuste ja tuliste vaidluste tulemusena rahmivad kurat teab mis metsas roomata... /Uhkelt!, kõvvemad tegijad võivad ka röögatada.../ Winnetou ja Tsapai on luurel! /Haara natist kinni putku pistval tatikal ja vahest üks libesõrmeline pai.../ Ilm on karvane ja räpane, ja Winnetou ja Tsapai tunnevad end justkui amatöörpuugid koera persel jalutades... Winnetou kui koolitatud naljavigur tulistab näpu suunas- millega Tsapai parasjagu oma nina mõõdab, paar mahlakat hamburgerkildu, puhkedes selle piale ise õnnelikult kõõksuma ja suures irvituserutuses koperdab oma surmarelvalikus depressioonis igavleva vibu otsa ja lajatab kõhuli. Kui Tsapai ei oleks olnud parasjagu ametis oma tati ja ketsupi maitseerinevuste...

Kui teist päeva veedad aega peldikus oksendamise vahepaladega, õpib sest nii mõndagi,- tuleks ikka toit ilusasti läbi närida ennem kui neelatad...

Paar sissekannet varem oli juttu müstilisest Stillerist... Kuna too teine kadunud Stiller oli raamatukogu kraam, käisin seal haledat nägu tegemas ja leidsime ühiste jõududega miski internetipoe kus oli müügil Stiller ja ostsin siis..., ja pikendati olematut Stillerit ja tuldi muidu vastu... Eks ole, sain siis kolmanda Stilleri oma kätte ja jõudsin isegi lugeda ikka bussides ja tema ajutiseks koduks sai mu seljakott... Eila käisin pojaga kelgutamas ja hiljem kodus võis loomuliku kaona registrisse kanda mu seljakotike koos kolmanda Stilleriga... Natuke sest raamatust (ma pole muidugi veel lõpuni jõudnu...),- seal on kadunu üks kodanik Stiller ja üht teist kodanikku peetakse vägisi Stilleriks, see kodanik, keda tahetakse vägisi Stilleriks teha või näha on oma olemuselt palju sümpaatsem kui kadunud Stiller... Mismoodi kõik lõpeb ja kes on kes, seda ma veel ei tea, a mul klõpsas lihtsalt läbi pea, et kui ma nüüd miskitpidi neljanda Stilleri oma kätte saan, siis kannan teda põues ja siis on ...

Täna uitasin ringi oma sisegaleriis, kus rippuma ainumalt üks pilt, üks portree,- Dorian Gray portree... Ja ja, see sama neetud muutuv ilupilt, selle vahega, et väline pilt ei ole muutumatu, pigem küpseb ja täiustub aina, siin seal võib isegi kohata täiuslikkust... Ja sisepilt on justkui Wilde-lt copy-paste... Julmalt kaalutlev ja enda kasuks näitlev mädaprits, algul pisukesed täpid, siis valgemütsed pisipunnid, ei jõua sa veel pikalt minuga koos rõemustada, kui esimesed mädatilgad sulle krae vahele tilgutan, siis sülgan kuni saand sinust mülgas, kuni hakkab sul nii paha, et oksendad, oksendad kuni hakkad sellesse lämbuma, sul on juba nii paha, et mõtled sul on midagi viga. Loomulikult on sul midagi viga, viga!, et jäid vahtima mu rida... Olen hingeparlamendis lösutav manipulaatorpoliitik! Äsan enese reklaamplakatiga piki su lõusta sellise intensiivsusega, et sädemed, mis paanikas su pudruks tambitud pudrunupus hullumeelset tantsu rebivad, jätavad su loogika koomas publikuks ja üksmeel...

Kes ma ikka rutiinist olen ostnu rabarocki pileti, kes ma olen ikka tiba pettunu olnu siiamaani, nüüd on mu vaevad tasutu, nüüd on see käes... Ilmselgelt üks maailma parimaid bände on tulemas rabarockile!!! The Fall

Miski aasta tagasi sõitsin bussiga Rohukülla ja lugesin bussis Max Frischi "Stillerit" ja noh eks väsisin voi miski muu ja panin raamatu kuhu iganes, ühesõnaga raamatu unustasin bussi... Nüüd aasta hiljem, komistasin raamatukogus uuesti "Stilleri" otsa ja võtsin, et nagu lõpuni lugeda, eile sõitsin Tartu poolt bussiga Tallinna ja teadagi mis jäi minust sinna bussi maha... Kas keegi ei tahaks mulle laenata lugemiseks Max Frischi "Stillerit"...?

Nii paar nädalat tagasi, hommikul kui tööle lonkima läbi tammsaare pargi, seal keset platsi teadupärast kunstkuuseke- lampidega ja puha ja möllates jällegist lause jätku juurde tagasi, hoppa!, kuusel lambid kustunu... Selline mõnus värskuse tunne käis läbi, võrreldavalt peldikust lahkumise vabanemisläbuga...

On uued rõemud meil, on rõvefilmid, on rõvepildid ja oh rõvejutt.... Kuidas hoida sind televiisori ees, kuidas anda edasi sulle sõnum, - et ikka mäletaksid... Ja ja, sul on vastik, oh mis vastik tunne, a hoiad sellest kinni justkui miskist kuradi harivargumendist, et näe ei pigistanu silmi kinni, et näe nii ongi... Ah, et millest jutt, täesti poogen raisk... Eestis on tapamajasid palju rohkem kui kinosid, täiesti kasutamata potensiaal..., ma ei tea kas neis on arendajateks miskid juhmid voi. Miks ei ole ehitatud tribüüne, miks ei ole müügil pileteid, miski mula voib ju ka juure pooki ja pidu missugune... Ah, et mis sa vingud, ütle parem midagi rõvedat...

Jälle kinos ja natuke nagu ebaõnnestunult,- miski mõttetu inimeste augustamine ja muidu tatistamine ja muidugist kangelased ja tohmanid, sellisem karm vägivallane film ja isegi tavapärased tapmiskillud on kuidagi ära unustatud, mitte et ma neist puudust tunneks vaid iseloomustamaks nagu toda kinosaalilist õhkonda voi nii. Aitab küll, nüüd siis mida tahtsin nagu valgustada: ...ühesõnaga kangelaskülaelanikud kampas serifiga on hõivanu miski tangi (sõdurid on tulnuklimukate poolt filmist välja tõugatu ja üldse on ses linnakeses natuke nagu ebameeldivaks kujunenu olukord, sellisem kõik saavad surma stsenaarium, erinev on ainult iga uue surma rõvedusaste...) ja uhavad siis sellega ringi ja too serif lällab raadioga teemal „appi!”, suur komandör vastama „tuleme, kopter on linnakeskusesse peagi...” Serif tegutsema,- keerama aga tanki uuele marsruudile, miski taibukas tibi (igas korralikus ameerika action üllitises leiduv ilustarkseksikastibi... :p), pistab targutama, et pole loogiline,- „kesk...