Võiks veel muidugi muliseda teemal, kuis liivapuistur teatri hävitab ja määrib...

Milline rõem see on, kui kõik on äkitse valge ümberringi ja veelgi tõstab tuju ja asjasse sisse minekut, kui keski sinu nina alla lume peale kõhuli viskab, mitte ei saa osavõtlikult muigamata jätta ja kui sätid enese sest olukorrast tänuliku ja rahuloleva publikuna lahkuma, saab sinust enesest äkitse staar, kes jalad taeva poole ovatsioone nõuab... See on nii lahe!!!

220 tonni...

Kui mõelda maja peale mis ujub ja kaalub 220 tonni, tahaks näha kuis ujub ja kuis ehitusplatsilt minema veetakse?
Esimese osas jääb ainult uskumine (milles polegi midagi nii väga üle mõistuse) ja teist osa oli võimalik ise näha...

Ainus inimene, kes suudab sulle tõeliselt haiget teha, on inimene, keda armastad...

...

Midagi klohmitakse plangu taga, a ei näe sisse...

Muusikutel paistma head ajad saabuma...

Kui varemalt kohtasid mõnd kõrvaklappidega tüüpi tänaval, võisid aga näpu peas püsti ajada,- et näe melomaan...

A nüüd, vaata vasemale, kiika paremale, kõik klappidega, aplaus!!!

Kõhklusi pole, a kahtlused vaevavad mind, mida pagana pihta...? (näe baskin...)

Kui ette kujutada "meie mehe" sigitisi,- pühin selle jõleduse peast ja nokin mitte arusaamist taotleva ilmega nina...

A äkki kuulavad raadiot ja parteide tramburai prügikastide lõustkosmeetika üle on lihtsalt rongilt mahajäänute kisa, samas kui perroonile jäi kamp kõrvaklappidega tüüpe jõlkuma...

Kes on kiirem taipama...

Türgi saun

kaks äriideed:
Türgi saun eestisse ja soome saun türki.
Kujutame ette mula,- naha koorimine, tervislik ja ennekõike saab hiljem püsiva ja kiire päevituse. Noogutame blondi reisijuhi toreda vadina peale ja sukeldume palagani...
Mis tunne on olla ülik ja kojanarr peseb su sääre sisekülgi ja irvitab oma irvitusansamblist just sellisema noodi, mis noa serval ilusasti trikke teeb ja võidupärjaga lahkub...
Võid ajada rinna kummi ja lärmata, et ma pole invaliid ja ei eruta mind türgi meeste näperdused, a kindel on, et võid elamuslahtrisse linnukese sirgeldada...

kevadised ärkajad...

Nii see on, kui varemalt oleme Miiduranna sadamas näinu nii jänest, kui rebast, siis täna marssis
iseteadliku näoga okasmehike
me firma kassi
söögilaua poole...

Loeme veel siilist...

anekdoodi ümerjutustus koos esituskavaga...

(sügavalt kama ja puudub vastutus kirjapildilisuses õigekirjas...)

/Alustuseks meelitav ja paljulubav pilk publikusse ja siis vaiksel ja salapärasel häälel.../

Meie anekdoodi kangelasteks on Winnetou ja Tsapai (eirkultuuriline lahingpaar), kes juhuste voi pigem staabis koostatud pikkade arvutuste ja tuliste vaidluste tulemusena rahmivad kurat teab mis metsas roomata...

/Uhkelt!, kõvvemad tegijad võivad ka röögatada.../

Winnetou ja Tsapai on luurel!

/Haara natist kinni putku pistval tatikal ja vahest üks libesõrmeline pai.../

Ilm on karvane ja räpane, ja Winnetou ja Tsapai tunnevad end justkui amatöörpuugid koera persel jalutades... Winnetou kui koolitatud naljavigur tulistab näpu suunas- millega Tsapai parasjagu oma nina mõõdab, paar mahlakat hamburgerkildu, puhkedes selle piale ise õnnelikult kõõksuma ja suures irvituserutuses koperdab oma surmarelvalikus depressioonis igavleva vibu otsa ja lajatab kõhuli. Kui Tsapai ei oleks olnud parasjagu ametis oma tati ja ketsupi maitseerinevuste süvamõtteanalüüsiga, oleks ta ilmselt märganud oma kuulsa kaaslase häbiväärselt labast kõhukat. Aga justkui Winnetou punanahk varjaks tema piinliku punastamise ja see kõik nõuaks palju selgemat täelepanu,- müristab Tsapai endal näpp püsti- koos värske ja katseid nõudva ja oma ringluse tüütusega igasuguse läike kaotanud kolliga Winnetoule otsa. Tatikoll sööstab äkkvabadusinertsiga põõsasse ja jääb leherisus kirjandusele märkamatuks...
Kui Winnetou ja Tsapai on lahingpaarile omased suhtlusrepliigid nagu- plääääd, perse ja mu taoline ää vahetanu, tuletavad nad rõemaslt meelde, et anekdoodi alguses nad justkui pidid roomama ja ei tea kes see kuradi töll oli kes nad kõmpima sundis. Ei hakka siin ära tooma nende surmaähvarduste ulatust anekdoodi autori suunas.
Selline hingeline erutus nõuab tähistamist ja Winnetou ja Tsapai teevad lõkke ülesse, käristavad miskid lehed ja vee kiivrisse ja tulele keema,- me võime nimetada selle tee keetmiseks...
Säilitades head tooni ja rõhutades rahvuslikku siirast suhtlemist, välistame igasuguse haleda viina võtmise ja sinna juurde kuuluvad ajaviitemõrvad...
Ja üldse on tunne, et just kui sündmustik tiba toppab...?

/Oeh!/

Ja ja ja lahingpaar- Winnetou ja Tsapai otsustavad mõtet ergutavate sigarettide kasuks, ja eks seda nõuab ka luures vajalik suitsukate,- milles nad muidugi kipuvad üksteist silmist laskma, a see pole muidugi oluline...

/Nüüd oleks paras hetk jutustajal samuti sigarett süüdata, et nagu teatraalsust lisada, ja võib ka läkastada, et sellega järgnevaid põrutavaid käike toonitada.../

Ilmselgelt suitsu hämasest pehmusest eufooriasse sattunu Winnetou, teeb äkitse ennastsalgavalt totaka avalduse...
Winnetou puhub suitsu Tsapai oletatava asukoha suunas, mille õnnestumisest pole midagi teada, aab mõttes rinna kummi ja..., ”Tead tsuks ja sina egiptuse vaarao, ja Bush..., et mis ma siin kekkan, tead mees”, Winnetou peab paljutähendusliku ja pingelise pausi, siis äsab jalaga tukkuma kippuvale Tsapaile makku ja... ”Winnetou läeb nüüd üksi luurele!!!”, läige Winnetou silmis annab peris rutuste järele, kui märkab, et Tsapai kurivaim noogutab väga siiras nõusolekus ja segab endale täiesti ebaõiglase loogikaga mestis krokki...
Meest sõnast , härga persest, pläääääääääd......
Winnetou sööstab paar põõsajagu eemale ja siis hops ühe puu taha, et aru pidada... Winnetou arutleb, seltsilisteks hirm ja paanika... Kui jätta Winnetou peast läbi sööstvate vangipiinamis piltide korduvad äkkkaadrid välja, siis leiame sealt välja pugemas ka üht loogilist ja aina rohkem esile kerkivat mõtet. Winnetoule hakkab suht kahtlane tunduma arusaam puu varjavast väljavaatest, kuna ta neetud kombel üldse kohhe ei tea kus pool vaenlane peaks olema. Kahtlused viivad Winnetou suht kiirenevale puu ümber reisile, kuni paanika talle jalaga tagumikku kütab, ja Winnetou sööstab....

Jäle pauk ja vaikus...

/Jutustajal oleks nüüd suht soovitav näiteks just tühjaks saanud õllepudel lähimasse aknasse virutada ja väike katastroofkisa teha...
Kuni toimub üldine mähkmevahetus, oleks paslik avada järgmine õllepudel, nii pinge pikendamiseks, voi nii.../

Jätame nüüd kõrvale universumi täiesti selge ja ebahuvitava algusmütaka ja toonime igaviku selgelt vaikuseks...
Siis võite ette kujutada Winnetou heleduse tagasi saanud küll veel suhteliselt ebaselgeid särinaid täis silmi. Kui nüüd keskenduda neile ekraanidele...,- puu, põõsas, puu, puu, põõsas, puu puu pöösas puud põõsad äääää, pea käib ringi, puud läevad mööda paremalt vasakult põõsad tungivad välja..., see ei saa hästi lõppeda, miski mees tankitõrjerusikaga (kaks meest selili), ekraanil- lahkuv rakett...

Kaks meest trimpavad lõkke ääres krokki...

Kaks meest istuvad lõkke ääres,- kummalgi ilmatu muhk otsa ees...
Kaks meest vestlevad ilmast ja ilmaelust...
Esime mees: ”Räige pask suvi!!!”
Teine mees: ”Õigust räägid, ja öösi on ka tunne justkui oleks kuu peeretama asunu...”
Esime mees: ”Kollase vaasi nimel, kus on lilled?!”
Teine mees: ”Midagi ei ole teha, sepik kisub uduseks... Mina olen Winnetou”.
Esime mees: ”Tsapai”

Jätame nüüd vahele need mööduvad kuud ja Winnetou ja Tsapai ravil käigud, leiame nood kanged sitikad jällegist sealt samast võsast lõkke ääres hetkelises kärakalises üksmeeles...
Winnetou kobiseb iga klõmaka vahele nostalgiliselt; ”vat ja, kui ma üksi luurel käisin...”...
On ilmselge, et Tsapai ei saa sellist jampsi kaua kannatada..., ja nii lällab peagi Tsapai üksi luurele...
Luuramise puhul on oluline, et luurajat ei märgataks ja luuraja oleks ise kibe märkama... Tsapai ei märka miskit...,- peale tavapärase metsa ringi sibamise, ja kiimakollidest põõsaste häbitud katsed teda erutada, tühja sest, kui aus olla ei märka Tsapai ka ennast, seega on ta osav...

Jäle raks ja vaikus...

/Karta on , et seekordne ehmatus ei ehmatanu enam korralikult, seepärast oleks jutustajal tähelepanu võitmiseks ja no niisama paras hetk kedakist publiku hulgas solvata.../

Hämmastav kainus laskus Tsapai peale ja igatsus oma uue sõbra Winnetou järele...
Lõkkeplatsile (millest on saanu vahepeal seoses mõningate metsatulekahjudega paras põld dzunglis...) marsib Tsapai,- kõrvaklapid peas ja MP3 mängias kepsutamas; ”...ei takista vallid, ei takista kraav, kui...” Et toonitada rahulikku ükskõiksust ohtude suhtes, püüab Tsapai näol ohtlikku ilmet hoida. Kärssand murumätas irvitab...

Winnetou ja Tsapai joovad teed, Winnetou ja Tsapai joovad teed ja põrnitsevad üksteist, Winnetou ja Tsapai joovad teed,- omavaheline pilgumadin kisub kaootiliseks läbuks, Winnetou ja Tsapai nägudel vahelduv irve- just kui passitaks kleite eriti hoolikas blond tibi...
Kuna olemine kisub kahtlaseks, teeb Winnetou ettepaneku just kui tehha miskit... Tsapai irve jäätub, silmamunad proovivad kiiret eemalduvat veeremist, a peavad tõdema, et ainsad lahkujad on külmad higipiisad...

Hirmul on suurim pärakas...

Winnetou kargab püsti. Tsapai minestab. Winnetou teatab, et läeb luurab veel veits. Minestuses igavlev Tsapai hüüab; ”Ahhoi!”

Winnetou jälle metsas...

Tsapai kummutab tassi krokki. Tsapai on täis otsustavust siit kaduda kus kurat, voi siis ennast maani täis kaanida. Esimese variandi välistab kerge orienteerumise vajadus, seega... Tsapai kummutab tassi krokki...

Winnetou on kahtlaselt kaua metsas...

Tsapai naeratab...

Winnetou kisab valgustajale, et too lisaks tulesi, Winnetou tirib lõkke äärde ilmatuma kännu...

Tsapai naeratab...

Oeäüüeeauuueeeeee- kisa, metsast väljub Winnetou. Winnetou teeb ringi ümber lõkke. Winnetou teeb ringi ümber Tsapai.
Milline mõju on põlguse ja üleoleku kisa täis pilkudel mis tabavad Tsapaid?

Tsapai naeratab...

Winnetou toksab Tsapaid. Tsapai naeratus elavneb kergelt ja Winnetoul on tunne, et on olemas isegi miski suund..., sellest piisab Winnetoule küll ja küll...
Winnetou ronib kännu otsa. Känd ropendab omas keeles ja jääb alatiseks kokku hirmuga otse ülesse vaadata...
Winnetou kõne algab tagasihoidliku tagumiku kratsimisega, ”Sõber tsuks, kallis äpust sabarakk”, Winnetou peast möödub krokki jäänukitega kruus..., ”mina kui elav legend ja eeskuju olen üle sest äbarikust anekdoodist ja ei lasku miskitesse alavääristavatesse intriigidesse. Jobu!, suu ees seisab...”, kõne kirglikkus ja üha ägenev poosi valik ja paaniline kännu koostöö, kukutavad Winnetou kännult naerukrampides mustikaid pilduvale mättasse...
Winnetou kui tubli mittepapppoiss, on just kui terminaator 1004 plaksti püsti, virutab kännu tulle, hüppab uuesti kännule...

Asi kisub käest ära...

Tsapai ja Winnetou seisavad vastakuti. Tsapai istub maha... Tsapai naeratab... Winnetou täksib oma surmarelv vibult pihta pandud noolega enda kõhhule Mart Poomist irvitades mööda sööstva pealuu tätoveeringu... Winnetou lõpetab anekdoodi,- ”Winnetou kui sündind luuraja ja oma patsaan...”, Selle kohha peal tuleb nüüd rõhhutada eriti tähtsat ja pinget kruvivat ootuspausi, jutustaja võiks näiteks end näppida sealt..., ”Winnetou ei astu kaks korda ühe ja sama reha peale...”, Tsapai naeratusest jookseb läbi kerge irvitusmadu, Tsapai naeratab...

/Nüüd oled staar... :P/

oksendamise õppetund...

Kui teist päeva veedad aega peldikus oksendamise vahepaladega, õpib sest nii mõndagi,- tuleks ikka toit ilusasti läbi närida ennem kui neelatad...

Kuidas kaduda ja kes tuleb asemele...

Paar sissekannet varem oli juttu müstilisest Stillerist...
Kuna too teine kadunud Stiller oli raamatukogu kraam, käisin seal haledat nägu tegemas ja leidsime ühiste jõududega miski internetipoe kus oli müügil Stiller ja ostsin siis..., ja pikendati olematut Stillerit ja tuldi muidu vastu...
Eks ole, sain siis kolmanda Stilleri oma kätte ja jõudsin isegi lugeda ikka bussides ja tema ajutiseks koduks sai mu seljakott...
Eila käisin pojaga kelgutamas ja hiljem kodus võis loomuliku kaona registrisse kanda mu seljakotike koos kolmanda Stilleriga...
Natuke sest raamatust (ma pole muidugi veel lõpuni jõudnu...),- seal on kadunu üks kodanik Stiller ja üht teist kodanikku peetakse vägisi Stilleriks, see kodanik, keda tahetakse vägisi Stilleriks teha või näha on oma olemuselt palju sümpaatsem kui kadunud Stiller...
Mismoodi kõik lõpeb ja kes on kes, seda ma veel ei tea, a mul klõpsas lihtsalt läbi pea, et kui ma nüüd miskitpidi neljanda Stilleri oma kätte saan, siis kannan teda põues ja siis on võimalik, et kaon ise ära ja tuleb asemele miski kobedam variant minust äkki..., või kaon mina ja jääb Stiller...

pisvunn...

Täna uitasin ringi oma sisegaleriis, kus rippuma ainumalt üks pilt, üks portree,- Dorian Gray portree...
Ja ja, see sama neetud muutuv ilupilt, selle vahega, et väline pilt ei ole muutumatu, pigem küpseb ja täiustub aina, siin seal võib isegi kohata täiuslikkust...
Ja sisepilt on justkui Wilde-lt copy-paste... Julmalt kaalutlev ja enda kasuks näitlev mädaprits, algul pisukesed täpid, siis valgemütsed pisipunnid, ei jõua sa veel pikalt minuga koos rõemustada, kui esimesed mädatilgad sulle krae vahele tilgutan, siis sülgan kuni saand sinust mülgas, kuni hakkab sul nii paha, et oksendad, oksendad kuni hakkad sellesse lämbuma, sul on juba nii paha, et mõtled sul on midagi viga. Loomulikult on sul midagi viga, viga!, et jäid vahtima mu rida...
Olen hingeparlamendis lösutav manipulaatorpoliitik! Äsan enese reklaamplakatiga piki su lõusta sellise intensiivsusega, et sädemed, mis paanikas su pudruks tambitud pudrunupus hullumeelset tantsu rebivad, jätavad su loogika koomas publikuks ja üksmeelne hääletus kuulutab su idioodiks ja halbloomaks...
Vahi siis seda paisuvat palli,- mäda täis palli! Varem või hiljem saab sinust see neetud nõel, millest pais peatub... Siis hoia aind pöilat, et pall paneb pasajutt taga, kes teab, mis neetud kosmose poole ajama. Hoidku sind selle eest,- kui pall peaks hoopistükis lõhkema...

Lõpuks ometi...

Kes ma ikka rutiinist olen ostnu rabarocki pileti, kes ma olen ikka tiba pettunu olnu siiamaani, nüüd on mu vaevad tasutu, nüüd on see käes...
Ilmselgelt üks maailma parimaid bände on tulemas rabarockile!!!
The Fall

Max Frisch "Stiller"

Miski aasta tagasi sõitsin bussiga Rohukülla ja lugesin bussis Max Frischi "Stillerit" ja noh eks väsisin voi miski muu ja panin raamatu kuhu iganes, ühesõnaga raamatu unustasin bussi...
Nüüd aasta hiljem, komistasin raamatukogus uuesti "Stilleri" otsa ja võtsin, et nagu lõpuni lugeda, eile sõitsin Tartu poolt bussiga Tallinna ja teadagi mis jäi minust sinna bussi maha...
Kas keegi ei tahaks mulle laenata lugemiseks Max Frischi "Stillerit"...?

poti pealt maha...

Nii paar nädalat tagasi, hommikul kui tööle lonkima läbi tammsaare pargi, seal keset platsi teadupärast kunstkuuseke- lampidega ja puha ja möllates jällegist lause jätku juurde tagasi, hoppa!, kuusel lambid kustunu... Selline mõnus värskuse tunne käis läbi, võrreldavalt peldikust lahkumise vabanemisläbuga...

rõvedalt vaja...

On uued rõemud meil, on rõvefilmid, on rõvepildid ja oh rõvejutt....
Kuidas hoida sind televiisori ees, kuidas anda edasi sulle sõnum, - et ikka mäletaksid... Ja ja, sul on vastik, oh mis vastik tunne, a hoiad sellest kinni justkui miskist kuradi harivargumendist, et näe ei pigistanu silmi kinni, et näe nii ongi...
Ah, et millest jutt, täesti poogen raisk...
Eestis on tapamajasid palju rohkem kui kinosid, täiesti kasutamata potensiaal..., ma ei tea kas neis on arendajateks miskid juhmid voi. Miks ei ole ehitatud tribüüne, miks ei ole müügil pileteid, miski mula voib ju ka juure pooki ja pidu missugune...
Ah, et mis sa vingud, ütle parem midagi rõvedat...

Ebaloomulikkusest on saanu loomulikkus...

Jälle kinos ja natuke nagu ebaõnnestunult,- miski mõttetu inimeste augustamine ja muidu tatistamine ja muidugist kangelased ja tohmanid, sellisem karm vägivallane film ja isegi tavapärased tapmiskillud on kuidagi ära unustatud, mitte et ma neist puudust tunneks vaid iseloomustamaks nagu toda kinosaalilist õhkonda voi nii. Aitab küll, nüüd siis mida tahtsin nagu valgustada:
...ühesõnaga kangelaskülaelanikud kampas serifiga on hõivanu miski tangi (sõdurid on tulnuklimukate poolt filmist välja tõugatu ja üldse on ses linnakeses natuke nagu ebameeldivaks kujunenu olukord, sellisem kõik saavad surma stsenaarium, erinev on ainult iga uue surma rõvedusaste...) ja uhavad siis sellega ringi ja too serif lällab raadioga teemal „appi!”, suur komandör vastama „tuleme, kopter on linnakeskusesse peagi...” Serif tegutsema,- keerama aga tanki uuele marsruudile, miski taibukas tibi (igas korralikus ameerika action üllitises leiduv ilustarkseksikastibi... :p), pistab targutama, et pole loogiline,- „keskväljak kubiseb pahadest ilamonstrumitest, et see olema miski kahtlane lugulaul voi nii...” Selle peale miski klassikalise ameerika kodaniku tegelaskuju põrutab teema lukku: „Valitsus ei valeta kunagi!” väitega...
Kinosaalist käib läbi selle filmi jooksul ainumas naerukõmin...
Pakuks , et pooled saalis olijad olid ehk venelased, voi ma ei tea, on ajad muutunud voi olen vähe kinos käinu, voi hakkame ameerikale järgi jõudma, voi...