Üks võimalus saada tallinnas infarkt...

...oh kui sul on lõpmata kiire ja sa valid üheks lahenduseks spurdi trammi peale ja kui siis trammiuksed sinu selja taga sulguvad...
Aegade alguses, olid vist kiired hobutrammid...

Lumememmedele tissid!

Üks mu kirgi olema ilmselt lumememmede mätsimine. Iga vähegi endast lugu pidav lumememmmees teeb iga aasta vähemalt tosin lumememme...
Seega olema ju täiesti asjakohane, et kui sul olema kinoteatri alguseni kümmekond minutit, ajada näpud lumemättasse, et jätta bussipeatusse sinust maha väike uudistav lumemehike, muidugi pakud kohe ka välja kihlveo, et lumemehikesel ei saa olema ilmselt eksistentsi filmi lõpuni, keegi ei taha vaielda...
Mõtlete, et tabas mind miski üllatus oh ei, kõik oli nii nagu pidi...
Rutiine värk...
Eelmine aasta püsis mustamäel lumememm terve nädala. Ah et kuis see on võimalik? Kui nüüd mõelda, et mis oli tookord teisiti, ah ja, sellele memmele tegin ka tissid...

Üks põhimõte,- hoiduda põhimõtetest...

Põhimõtted on justkui inimesel enda poolt voi miskil muul teel kujunenud sisereeglid mis nagu seavad mõtlemisel piire ja mõjutavad meid nii ja naa. Loogilise mõtlemise ja üldse mõtlemise õnnestumise üks peamine tingimus on sõltumatus, ja see on koht kus hakkavad valmistõed (põhimõtted) segama, need ei ole sõltumatud tõed, jah!, nad võivad küll enamusel juhtudel paika pidada ja sobida, a teisel korral piirata ja segada. Ilusate ja toredate valmislahenduste vastu pole mul midagi, a lihtsalt ma ei võta neid kui kindlad tõed, vaid kui üks variant, mis kas sobib antud mõttekäiku, või siis mitte. Ma ei usu , et on olemas ühtegi tõde, mis igas olukorras jääb tõeks! Kui me räägime vabadusest, siis kõige esmasem inimese vabaduse piiraja on põhimõtted, nad piiravad ja suunavad mõtlemist mingil hetkel, kellel rohkem, kellel vähem jne.
Väikesest peale hakatakse meile selgitama, mis on mis ja eks igaüks omamoodi täiendab seda arsenali ja sätib ennast aina rohkem paika, mida vanemaks saadakse seda kindlamaks ja kiiremaks saavad hindavad otsused, sest ega mõtlemist enam palju vaja polegi,- valmistõed läevad aga klõps ja klõps paika ja lahenduse tuli läeb põlema. Kõik on tore, aind mulle see mudel ei meeldi, paindlikkus kaob aina enam. Loomulikult iga üldine hinnang on üldine, ses mõttes,- et väga tõekauge ja raske sobitada üksikult. Sellest kukkus praegu näide välja, kus nagu oleks tõde käes, a kui võtta miskit konkreetselt ette, võib pilt paljugi muutuda ja las muutub, välja kuulutatud tõde võib osutuda sobivaks või hoopis poolikuks või hoopis kõlbmatuks…
Mulle on tihti ette heidetud, et ükskord räägid ühte juttu, a järgmine kord hoopis teist… Kõik muutub me ümber ja me sees ja kõik me eksime. Ei tohi karta oma eksimusi tunnistada ja kramplikult vanast kinni hoida ja kogu energia kulutada vana tõe kaitsmise ja tõestamise peale,- et see on küll õige, a viga on hoopis seal ja selles…, põhimõttest kujuneb tihtilugu jäärapäine mõttetus, millest iga hinnaga kinni hoitakse,- põhimõte ikkagi ju, justkui olekski see identiteet...
Põhimõtte põhireegel on, et ta välistab teise võimaluse,- väga loogiline lahendus… irw
Ükskõik kui raudne on tõde, ta ei ole kunagi täiuslik. Ei maksa siis teda kinni õmmelda…
Tahad olla vaba, alusta enese seest!
Peaks nüüd pealuuga lippu lehvitama… 

Vahi peeglisse ja lõuga siis…

…sõidad bussis, lürbid kohvi aknaalusel pingil, merevaade, buss teeb mitteametliku peatuse, nojah kontrollid, võtad uneledes mobiili, sirvid ajaviiteks ette ID pileti kinnitussõnumi, mis ilusasti kinnitama, et pilet ei kehti juba paar päeva, vahid nõnna minut aega üllatusdispleiga tõtt, siis alles jõuab kontrolör sinuni, ulatad ID kaardi kontrolörile, tema näe ei üllatu…
Mees! Sul oli terve minut aega, et telefoniraamatust välja otsi number, millele helistades oleksid saanud uue pileti osta ja see kõik oleks vabalt minuti sisse mahtunu!!!
… kontrolöride bussike, jänese tabanu onkel koostab protokolli, õhkond on peris kobe, arutatakse mis nummer buss järgmisena rajalt maha võtta, teen ettepaneku, et 1A, et saaksin aga ilusasti sellega edasi sõita ja näe ideest võetaksegi kinni, mind rajalt maha rabanu kontrolör on natuke hädas protokolli koostamisega, natuke nagu kohmakas, juba tulebki buss 1A, hakkan kontrolöri peale lõugama, too pudistab midagi vastu, isegi üks ta kaasvõitleja hüppab talle peale,- “et tee kiiremini, mis kohmitsed!”, teised lähevad bussi puistama, jääme kahekesi protokolli lõpetama, idioot kisab edasi…
Jänesejahtijad hoiavad bussi kinni mu jaoks ja jõuan napilt peale…
Mees! Sul võiks vähe nagu piinlik olla, et nõnna lärmasid inimese kallal, kes lihtsalt on natuke aeglasem! Eks ole, enda vigu ja koperdusi on ikka kõige lihtsam kellegi teise kaela veeretada ja välja valada… Võibolla kodus naine trambib teda, tuleb tööle ja siis peab veel igatsugu troppide mölisemisi kannatama…

pikk jutt, sitt jutt...

Uskumatult lahe, kuis aina lällame millised tegijad ja kõvad punnid oleme,- äh mul pole teid ja üldsegi midagi vaja...!!!
Et saaks aga ise oma valedesse usu sisse puhuda, tuleb ilmselt end täis juua ja siis end kuraasikalt veenda...

Simpsonite film punnitab omasoodu...

Nojah, sai Simpsonfilmi vaatamas käidu, rahvast murdu.
Nagu me sest multikast meskit taipame, siis seal ikke ilusaste irvitatakse sedasorti vigurite üle, et kui keski panniga pähe saab siis on ikke jube naljakas... Ja ega see film ei erinenud selle lähenemise poolest sugugi.
Eks ole. Lahe oli selle juures hoopiski see, et kui keski ikka ses filmis panniga pähe sai, lõi võrreldamatu naerukoor kinosaalis valla... Andke alla kallid filmitegijad!!!
Selline keeruline lugu...

Episood

Troll seisab valgusfoori taga. Süttib roheline. Lapats põhja. Äkiline meelemuutus ja trollijuht surub pidurile. Amatöörtrollisõitjad oleks ilmselt kõhuli põrandas, a ega me eile sündinud pole…
Trollijuht jätab oma kabiini kus kurat ja askeldab nüüd rutuste esiratta juures. Sellisem sündmuste ahel, lükib tavapärasele ühistranspordi rutiintibijõllamisele kerge ooterežiimi piale ja uurip mida me sohver siis ka teeb…
Trollijuht korjab, kes teab kuskohast teele vedelema sattunu sente (nii krooni, paari jagu võis olla)!
Sendid taskus, kiirsööst kabiini, võidukas ilme, lapats põhja ja jõuame veel vilkuva rohelisega üle ristmiku…

Vahemere kuurordid, pangu ennast põlema!!!

No mida on neil teha? Minestanuid poputada… Mis siis, et vesi paistap läbi, a 30 kraadises vees, võib ainult mune keeta… Reisibürood võivad küll teha miskeid suitsiidisõprade eripakkumisi, a noh…
Põhjamaad riisuge rannad puhtaks! Kuradile see vene transiit, euroopa hakkab siin puhkamas käima!
Igale oinale on selge (ja eks saab kunagi ka euroopa oinastele pärale veerema…), et puhkamiseks on vaja mõnusat sooja ilma, värskendavat veekogu jne. Ja kuna kliima on kuidagi närviliselt higistama hakanu, siis saab suviti hingata aind põhja pool!!!

Lõdvalt üle uudiskünnise!

Jaanipäeval Osmussaarel, trallallaaa… Sõidap siis paadiga tagasi, trallalllaaaa, vaikne ilm, trallallaaa, kui äkki kisa “hüljes!”…
Ongi hüljes, elamus missugune. Lällan veel mõnda aega omas mahlas, et vat jah loomaaias vahhid lähedalt ja hästi jne, a no kurat looduses näed natukene, halva nurga alt, kuid siiski elamuskaalukauss mürtsatab täiega mättasse…
Mälu miskit jahvatab, et Osmussaare ja mandri vahe olema miski 7 kilomeetrit, oleme parasjagu miski poole maa peal, kui tõuseb jälle kisa, et hüljes ees! Einoh uskumatu!, nüüd rebitakse juba fotokad välja, paat ja ärevus lähenevad hülgele, jõuame juba peaaegu kohakuti arvatava hülgega…
Jah, sest nüüd võib juba paljastada, et arvatava hülgega, sest, eks arvake ära kes ujus meile hülge asemel vasta, kes oli see loom kes oli juba miski 3 pool kilti ujunud ja teist sama palju veel ilmselt ujuda, kui ta just rootsi ei kupatanu.
Ilmselgelt ei arva te ära ja võite rahumeeli oma karbi avatuks kuulutada ja uskumatuses sügeleda, isegi “trikimees” võib vaikselt oma kaardipaki tasku toppi ja väikse suitsupausi üle elada, trallallaaa…
Mis siin ikka, suplejaks oli SIGA, mitte küll rõõsa kodusiga, a priske ja rahulolev metssiga!!!


(Paremat pilti mul pole, kuna suure ärevusega fotografeerisin õigel hetkel laineid, a voibolla saab...)


Kristiina pilt





Pille pildid

No mida sa kurat vingud!

No mida sa kurat vingud! Mis sul häda on? Aafrikas sureb iga päev sadu lihtsalt nälga. Iisraelis ei tea sa kunagi, mis su kõrval seisval hullul lõustal seljakotis tiksub. Telekast vahid torme ja lumelaviine. Pidev oimetuksõgimine ajab närvi, jäle jama küll… No mis veel!? Igast aasia mehikesest oled peajagu pikem. No mida sa mölised, naerata!!! Eile sa nägid üht pimedat noormeest ja vaatasid huviga, et mis kuradi moodi ta kavatseb üle tee saada,ennem kui läksid abi pakkuma… Päike paistab su peale. Oi!, kas vihm tegi su märjaks, kas su juuksed ei ole äkki liiga sassis, äkki sa ei meeldi neile, oi oi oi…
See on su enese valik, kas vead lõusta kaussi või maalid näoga mõnd silda…

Internet Explorer seebiks...

Internet Explorer seebiks! Lae Firefox!
Firefox eestikeelseks

Inimhelid...

Agent M-i laulja hääl ajab pööraseks, see kuis sõnalõpud tulevad kirglikust ja soojast ööst,- justkui ühisest voodist …
Viru bussiterminali teadustaja vokaal (ei tea kui suur osa tehnika moonutusel…) tuleb kallale ja üritab tervet ihu justkui korraga epilleerida, ilma igasuguse kahjutundeta vaid tuntava ja sihikindla õelusega…
Kui hääle järgi oleks vaja endale kaaslast, siis Merili Varik- Jah!, kui tahad ette kujutada õuduste ämma mine Viru bussiterminali ja…

Aprillinali

Tee mis tahad, pöösad on juba lehes, paistab tegu olema ühe eriti äkilise kevadega...

Tioreem

Väide
Väitlus = Vaidlus, muis omakorda võrdub mõttetu mula ajamisega ilma mingi soovita kuhugi jõuda…
Tõestus
Kui tekkima miskid eriarvamused ja seda hakatakse, nii öelda väitlemisega (vaidlemisega) ära tõestama, voi nagu lahendust otsima, ei jõuta tavaliselt ühisele järeldusele, voi kui jõutakse, on selle iseloomuks “Targem annab järele!”, voi pigem “Kopp on ees!”.
Mismoodi toimub vaidlus? Üks vaidleja seletab teisele poolele oma seisukoha ära (kui ta muidugi jõuab lõpuni seletada je teine ennemalt ei hakka vahele pröökama…).
Mida jälgib teisel arvamusel olija esimese seletusest? Ta otsib nõrku kohti ja vastavalt enda vastasarvamusele sobivaid käblakaid, mida saaks siis oma jama tõestuseks kasutada. Ja nii ta siis lajatabki vastu ja osad vahetuvad, a skeem jääb samaks jne.
Mis on peamine eeldus, et miski jama analüüsimisest ka tulemus tuleks? Objektiivsus!
Vaidlejad ei tahagi, voi pigem ei saagi kuhugi välja jõuada, sest neile on tähtsaim MINA arvamus ja selle lähenemisega väänatakse objektiivsus olematuks.
Kuidas saaks objektiivsuse vaidlusesse sobitada? Väga lihtsalt (siiski, lihtsus on aind teoreetiline…). Vaidlejad peaksid teise poole seletusest püüdma nii aru saada, nagu teine pool seda mõistab ja mõtleb ja sealt edasi minema ja ka vastaspool peaks samamoodi käituma…
Lahendus
Kui kaks osapoolt tahavad oma erimeelsustest sotti saada ja otsida lahendust voi tõde jne., peaks kumbki pool jälgima reeglit: MITTE EI TULE KUULDA MIS TEINE ÜTLEB, VAID MÕISTA, MIS TA SELLEGA MÕTLEB!, voi siis minavormis: MITTE EI TULE KUULDA MIS MA ÜTLEN, VAID MÕISTA, MIS MA SELLEGA MÕTLEN!

Oeh!
Ei maksa arvata, et mina seda reeglit valdan, see on siiski nii raske, see MINA hetkeks kõrvale heitmine…

Naise lahendus...

Tuleb meelde mu varasem kisa meedia vägivalla jurast jne. Ja näe täna hommiku naine hüpitas välja ühhe lahenduse, nimelt peaks noortele nii kasvatuslikus korras lõuna-ameerika seepe näitama, mis olema väga õiges plaanis õpetlikud ja promoma seda mida piab, mitte nagu muu meil vohhav meedia, mille kohta ei tahha enam midagi öelda peale p…

Totakas teooria...

Tabas mind tobe avastus. Kui elame voi oleme inimesega rohkem nagu koos, siis hakkap nagu alateadlikult voi kurat tiab miks teise juurest aina vigu otsima ja muidu objektiivne prill kisub uduseks. A niipea kui oled nagu inimese kaotanu voi muidu kõrvale jäänu voi jätnu, siis miskipärast kui aga mõtled voi meenutad teda, siis tulema enamjaolt positiivne meelde ja looma ka pildi enese jaoks. Siit totakas moraal,- et kui tahad endast teise inimese jaoks positiivseid tundeid jätta voi hoida, tuleb ta rutuste maha jätta ja muu sellisem haige lugu…

Veel üks vana lugu...

Üks õpetlik lugu. Ja ütleme et moraal kui selline asetsema mõningases eneseületus punktis ja punkti koordinaadiks- mina ja avalik ruum. Ühesõnaga, liiguta seda punkti kui vaja sõltumata eeee... Kuna asi on kiskunu ähmaseks võiks veel miskit seletavat selgusetut häma ajada, kui poleks aind üht päkapikku kes mind juba mõnd aega ribidesse klohmib ja kisab enamjaolt roppusi ja sinna vahele ka mõningane selgem moraalirusikas pealkirjaga- ”Keegi ei jõua su looni, kui siin peksad tühja tooni!”... Oeh! Eks siis proovin.

...sõidan bussiga, sellisem Ikarus buss, seisan sial taga otsas, peas ilmselt miskid puberteetlikud kiimapallid ja tunnen kuis üks jalg hakkab ära surema (sipelgad, voi siis meditsiinilises tähendusõnas- vereliikluse räige uimamine, mis on ilmselt tingitud soovist mulle miskit käru keerata). Vere sellist ülbamist tuleks ikka tõsiselt võtta. A noh, mina kui täkku täis puberteetmees ei saa ju ometi sellist jama tõsiselt võtta, ja nii ma siis seal seisan ja jalas ka seisab ja suriseb...
Kes enam ei mäleta (mul om nüüd meeles...), siis nois Ikarus busstranspordimasinates oli taga otsas üks suur plats ja selle keskel miski toru et inimesed justkui õielehed saaksid sest torust kinni rabada ja julgemad siis üksteist vahti (mul on selle toruga seoses veel üks meelas lugu meeles, a see on eeee sellisem xxx tooniga ja jääb ära, vahest aind teki all...).
Niisiis mitmesõnaliselt vahutades,- hoian kinni sest torust ja pean sellisemat üleolevat olemist oma suriseva jalaga. Buss müriseb, jalg suriseb, buss müriseb, jalg... Nii laksabki ette minu peatus. Mul pole kuskile kiiret, ma ju ikka sportlik puberteetmees ja seega pole mul ka miskit põhjust ukse juurde liibata varem kui avanenud uksed on trepile ilusasti valguse lasknu. Tuletan meelde voi siis teen ajaloomärkuse, et noil Ikarus bussidel olid ikke peris kõrged trepid ja trepi poolitas käsipuu.
Üldiselt oleks pidanu mu väljumine nägema välja nii, et kui uksed avanenu, teen ühe sportliku sammu, ignoreerin penskaritele mõeldud trepikäsipuud ja tipin heledate lokkide tantsus trepist alla, löön kelmika pilgu bussi ukse juures ootava tibi dekolteesse, siis veel ühe vallutava silmast-silma mürsu tibi sinisailmadesse, too punastab hiameelest, aan pia kuklasse ja marsin teab kuhu...
Oeh!
Piab tunnistama, mu väljumine läks tiba teisiti.
Sadasõna siis, buss peatub, uksed avanevad, miskid mammid ubivad trepist alla, löön oma rahulolu naeratuse täistuuridele, lasen torust lahti, teen sammu trepi poole, viin keha raskuse oma vere passivsusega tegeleva jalale, too jalake lödiseb justkui keenu makaron kokku, mu rahuolunaeratusega näoilmest saab miski silmad punnis üllatusesinejalik supikauss, ajudesse saabub kiirraport- tegevusplaan ”haara käsipuust”, vehin abitult käega, a ei taba. Ei mäleta kas suutsin lendamise ajaks end nii palju koguda, et mõningane stiilne lennuasend vähemalt sisse viia, a vaevalt.
Kokkuvõtvalt ja nii üldse mitte lauset pikale venitades ütlen ära, et lendasin bussist välja justkui vettehüppaja omalt pukilt basseini. Kui nüüd takkajärgi plaani pidada, siis oleks mul olnu tark sinna hetkeks lebama jääda, et mõni kild visata ja kerge olukorra analüüs läbi käia voi nii... A kus sa sellega, kuplis hakkis ikka täiega ja puberteet kiirreageerija mees ajas ennast hooga püsti ja... A vot makaronjalg tegi sellest etteastest hoobilt järgmise naeruväärse kõhuka ja nii ma siis tõmblesin seal veel mitu korda, kuni lõpuks lõin käega ja asusin jalaga füüsilistesse läbirääkimistesse, mis tõi ka tulu ja sain sealt ometigi minema...
Oeh!

Tuletan meelde hajameelsushoogi...

Sellisem lugu, et raadio 2-es hommikuti inimesed helistama ja rääkima oma hajameelsus naljalugusi. Kurat tiab miks ma sinna raadiosse ei helista, a lihtsalt ons selle piale endalegi turgatanu meelde nii mõnigi pala,- kuna ma nii räigelt hajameelne, ei ole nende meenutamine voi pigem meeles pidamine muidugi kerge…

Eks ma siis püüa meenutada:

Üks läbivaid teemasi on sial ikka too müts pias mööda korterit ringi müdistamine ja pereliikmete kõrist haaramine teemal; “Et kus olema mu müts!?”… See selleks, a ma olen tihtilugu nagu suutnu näppe ukse vahele jätta kui ise ust sulgen, -mis on ka suht nõrk etteaste sel skaalal, a vot ükskord suutsin peldikusse minnes oma enese pea ukse vahele jätta… Tehke järgi.

Muidugi on laupäeval- pühapäeval tööle voi kooli marsitu. Peris mitmeid kordi olen lihtsalt piki posti kõndinu, ükskord veel sellisema hooga, et kiskus pildi peaagu eest ja haarasin posti ümbert kinni ja tegin läbi miski alla langemise tsükli…

Lisaks siia veel ühe õpetliku, voi pigem vanasõnaliku (augu kaevamine…) lookese voi niii… Et vanaste hallil aal, kui ma veel maal me maamajakeses käisin, ja miski pärast miskid vargalõustad olid ikka tihtilugu seal miskeid oma giidiga ekskursioone läbi viinu. Arvata võib, et sest sündima mul miski kergelt negatiivne suhtumine noisse külastustesse. Ja eks ma siis ükskord, ei tea kas “HomeLone” eeskujutaval ettenäitaval eeskujul meisterdasin igatsugu lõksehitisi, enamus jäid siiski suurejoonelisteks mõtteprojektideks, a paar sain ikka valmis ka, ja ühest ma siis lähemalt, voi nii…
Kohe kui siseneda me maamajja olema esik, kust uksed edasi minema kööki, teisele korrusele, töötuppa, peldikusse ja välisuks, ühesõnaga sellisem usteesik, ja lisaks on seal põrandas sahvriluuk.
No vat! Eemaldasin sahvriluugi, nüüd jäi sinna tibake ruumi kergeks kukkumiseks ja, et maandumine ikka elamusterohke oleks sättisin sinna augu põhja miskid pudelipõhjad ja muidu paar lauakest püstiste naeltega, (sellisem klassikaline lähgenemine), ja kuna vois arvata, et külalistel miski kohalik valgusallikas kaasas ja nad ekitse mitte ei tahha sinna nii spordi mõttes sisse sumatada, siis naelutasin tillukeste naeltega pisukese vaiba üle luugi, nii katteks voi maskeeringuks. Ise jube rahhul oma saavutusega ja vaatsin, et veel aega üle, (bussi peale minekuks jne), et teen väikese peldiku ringi. Eks ole, ilmselt sattusin potil miskisse “Bundilikku” omamaailma koperdama ja… Ühe sõnaga, kui pott ja mina saime lahutatud, lõin kõigile tuntud rahuloleva peldiklõpu näoga toileti ukse lahti, marssisin esikusse ja otse oma värskesse lõksehitusse… Kurat teab, kus mul need reaktsioonid ja muud välja uhasid, a vähemalt jäid mul nood augupõhjalilled tallumata (aasin käed kiirendatud ja ilmselt mõtlemist mitte kasutades laiali (mis mu ilmselt päästiski halvimast) ja jäin rippuma ja siis vinnama ja muu sellisem aktion teema…)…

Eriti julge...

Vana ma olen? Ilge känd juba. Kas ma olen häbelik? Räigelt häbelik olen nagu olnu ikka, kuigi selline eputrilla, a kuradi häbelik voi pigem hädaline avalikult lällaja...
A vat siis täna rabasin end vabatahtlikult, suisa pealetükkivalt teiste ette luuletust deklameerima, isegi paar lauset udistasin tutvustuseks, käed värisesid jaa muu selline loomulik ebaloomulikkus...
Selle luuletuse tegin täna, kui dussi alt välja uhasin ja higipulgaga masseerisin kaenlaaugu puhmas, ( ja meeles kumasid naise hommikused moraallaused,- higi ja veelkord higi ja miski riietumine jne jne ) ja nii see tuli:

Tere!, räägin sulle täna oma kehast
Kuis seda kasutada ja mis saab teha
Siin ei tule kiidulaulu ja juttu värskendavast ehast
Vaid sokeerivast õhku müttavast lehast
Ei saa miskit teha
Ega peita oma keha
Ega sulgeda kõrge tootlikkusega higitehast
Võitlen mis jube
Ikka ja jälle dussi alt tulen
Higipulgaga poore sulen
Siiski piisab, kui sulle kiirema sammuga ligi tulen-
juba higi tuleb
Mu keha justkui liustik suvel
Mis teha... ?
Sa lihtsalt silmad sule
Surun su näkku oma habemest terassuled
Võpatad, ja tundub sul enam meelde ei tule...
Või hoopiski kustutan tule
Ja aan miskit mulli: "Et kus kurat see hais tuleb"...

midagi... samas mittemidagi... nagu ikka...

Tõsiselt raisk! Pole nagu täheldanu, et ükski erakonnake kekkaks eriliselt kuritegevusega tegelemisega, karistamatus ruulib, siin oleks vaja karmi lähenemist. Vangid ainult üksikongi ja raamatud kätte kui soovivad, siis tuleb sealt ehk miskit kraami välja ka... Miski neetud poputamine käib. Inimene on loomult nii voi naa tolgus ja eks tuleb nõnna ka läheneda...
Hüppaks kohe, kurat teab kuhu,- võtame voi kommunismi mis idees lähenes inimesele kui pailoomale,- loomulikult kasutasid sellise olukorra igasugu kraam enese kasuks... Ja mis siin praegu teisimoodi on, nüüd on see lihtsalt avalik ja lahhe...
Diktatuuri oleks vaja raisk!!! Ma voiks muidugi diktaatoriks hakata, sest egas keski muu seda jama ei oskaks ää sebida mõistlikult, a on mul seda jama vaja... Nii olengi ise enese diktaator ja riukalik alam...

Miks ma ei lähe valima ja suunad edaspidiseks…

Vat ei taha minna ja polegi nagu vaja, kui seda kisa kuulata ja püüda mõista… Poogen kes tuleb võimule nii voi naa saabub ilmselge paradiis…
Ja üldse, kuhu veel edasi minna parteirajakatel? On on kuhu minna, selle asemel et mind üritada igatsugu paberrämpsuga meelitada midagi süütama hakata, sest ega see on esimene tunne mis möllama hakkab, kui selle pläädiga viisakat tutvust püüad tehha, keserakond on vähhemalt tiba praktilisem ses palaganis,- tee sisse panen mett purgist millel püüab sama magusat nägu tehha Viljatibi, eks ole mesi on ikka magusam ja kuna Viljatibi miskites bikiinharjutustes ka purgil silma ei paistnu, on too nüüd ilusaste hallitavate kartulikoortega ühes… Kuskil nägin, et jagati ka miskit rohelist sokolaadi, jäin ilma kurat!!! :P
Ja üldse, ettepanek kui seesugune voiks olla hoopis ses mastis,- et kui valid miskit erakonda siis koigi selle eraKONNA valijate vahel loostakse välja miski paar reisi voi sada telekat, voi saab neli aastat olut ja kohupiima näiteks 10% odavamalt… Olgem ikka asisemad. Ja lisaks voiks kõigi valimas käiate vahel hiljem minna loosimisele näiteks viis riigikogu kohta voi nii…
Tegelt, tegelikult, tehke mis tahate… , ah sitta kah…

Oeh Keskerakond!!!

Lumi tuiskab, ummikud ja närvilisus. Pole siis ime, et buss hilineb. Ja bussipeatuses tampival mammil on külm ja ei tea ka miskit ummikutest, iga minut mis buss hilineb on justkui igavik ja kui lõpuks tuleb buss, on mammi loomulikult platsis bussijuhi nina all ja tõstab kisa,- et mis kurat, et mis sa tohman siin rooli taga ei tunne kella voi, et mis sa näss sügad siin soojas mune kui mina ootan ja passin bussipeatuses plaani järgi mis postil räägib minuga hoopis teist keelt. Bussijuht siis pudistab häbelikult, et on libe ja kole ilm. Ruttab appi bussijuhile ka osa rahvast bussis, mammi muidugi ei jäta ja bussisõit lõbusam... Mammil ei ole pikalt sõita, ja loomulikult ei jäta mammi oma ja ka vastased ei anna alla kuni hetkeni mil mammi lajatab "Kui teed on libedad teeb Keskerakond teed puhtaks ja korda!", nüüd on näha sõbraliike kaastundlikke muigeid ja äkitse loobutakse mammile vastu vaidlemast...

007: Casino Royale

Läksin vaatama, et noh uus bondifilmi, et noh odavam ettekanne, et noh vahhin ära.
Kurat! Seekord küll üllatusin, ongi teine film (oli nagu kuulda olnu, et palju traditsioonilist uputatu...) ja kuradi hia film oli!
A tühja sest, tegelikult tahtsin hoopis muust rääkida, nimelt ja just nii.- Ajas närvi, voi pigem ma ei saa aru miks ühed kuradi haiged lapsevanemad olid tulnud seda filmi vaatama koos oma lastega, kellest üks oli miski 6-7 aastat vana ja teine 3-4 aastat vana, vat sellisest asjas ma aru ei saa...

Ise krutime värvid valeks...

Vihmane ilm, pime ja miski kotiga vanamees longib teisel pool teed..., vaatan , et kodutu teel varjupaiga poole ja mõtted kisuvad tema elu peale vastavas nukras võtmes jne.
Veidi hiljem vean uuesti pilgu kodutu peale ja vaata, olen eksinud hoopis, pole ta mingi kodutu, vaid miski nooruk kes trennist tulnu spordikott seljas, nojah eks pimedas eksisin...
Huvitav on hoopis see, et nüüd kuis olen asetanu uue identiteedi ( kas on õige sõna ja õiges kohhas?, a noh poogen...), vaatan noorukit hoopis teise pilguga, voi pigem tema olemist. Ta on rahulolev tundub isegi õnneliku moodi, mitte nagu varem kui lonkis ja igast liigutusest kumas väsimust ja tüdimust...
Kes tegelt tema tuju ja olemist teab, a karta on ja ehk õpetlik, kuis minu telepildi värvid muutusid ja kiiva ilmselt...